Püha Jaakobuse teekond

Isegi, kui mõni me rännak jõuab lõpule, ei tähenda see veel alati lõppu, vaid uue teekonna algust. Teekonna, kus kõik vana jääb maha ja me jätkame uue ning muudetuna. Just sellisele teekonnale kutsub ka Jeesus meid.

Palverännak on koht, kus õpime tundma iseennast ja hindame ümber oma põhiväärtusi. Just nõnda nagu Jaakobus ja kõik teisedki jüngrid seda tegid. Nad pühendasid oma elu Jeesuse eesmärkide täideviimisele, hoolimata sellest, et see läks neile maksma nende elu.

Me kõik kanname endaga elus teatud koormaid, mis tingitud inimestest, läbielamistest ja olukordadest me ümber. Kõiges kantavas aga on palju ka mõttetult koormavat, mistõttu targem oleks lasta sel minna.

Valu on vältimatu elu osa, millele mitte alati ei leidu kiireid või kergeid lahendusi. Kuid, omades julgust näidata, mis haiget teeb, saab ka tervenemine alata. Rääkimata sellest, et Jeesus on alati meiega – ka me valude-segaduste keskel – ja kannab meid alati läbi.

1. sajandi järgijal ja tänapäeva järgijal on suur vahe. Täna, mida laiem haare ja mida rohkem järgijaid, seda mõjuvõimsam ja populaarsem oled. Jeesus aga hindas oma järgijais ehedust ja sügavust, mida Tema järgijal Jaakobusel ka kindlasti oli.

Me kõik vajame elus kedagi ja midagi, millele toetuda. Midagi, mis meid üles tõstaks, toetaks-kannaks ja edasi viiks. Vaimulikus mõttes on selles parimaks lahenduseks Jeesus. Maises mõttes aga toetav-armastav kogukond. Just selline, mida Jaakobus juhtis.

Me kõigi elus on aegu, kus me tunneme janu ehk vajadust millegi sügavama ja tähendusrikkama järele. Leides Jumala, leiame ka selle kõik ja
rohkemgi veel.

Tänapäeva elu kiires virr-varris oleks ülimalt oluline võtta aeg maha ja mõelda, miks me mida teeme ja mis on me eluteekonna mõte? Ongi see selline nagu see on või peitub selles midagi enamat? Midagi ühtaegu sügavamat kui kõrgemat?