Shalom Jeruusalemm!

image

Shalom Jeruusalemm!

Psalmist 122 tuntud üleskutse palvetada Jeruusalemma rahu eest on inspireerinud Albert Vekslerit korraldama Jeruusalemma palvushommikusööke, mis on kasvanud globaalseks. Unikaalne algatus ei aita üksnes leida ühist dialoogi juutide ja kristlaste vahel, vaid on avaldanud märkimisväärset mõju ka vaimses sfääris. Albert Veksler tegutseb selle nimel, et koondada rahvaid globaalseks koostööks Iisraeliga. 

Intervjueeris Annika Kuusk
Artikkel ilmus 2022. aasta talvel ajalehes Head Uudised. 

Kuidas said alguse Jeruusalemma palvushommikusöögid ja kuhu need on tänaseks jõudnud?

2016. aastal palus Iisraeli parlamendi Knesseti liige Robert Ilatov abi, et luua uus Iisraeli sõprade koostöövorm. Minu välja pakutud palvushommikusöökide idee tundus talle hullumeelse ettevõtmisena: “See on ju juutide riik. Kas sa eeldad, et siin hakatakse palvetama Jeesuse poole?” küsis Iisraeli rahvaesindaja. Kinnitasin talle, et on midagi, milles kristlased ja juudid saavad olla palves ühel meelel ‒ see on Jeruusalemm. Kuigi Ilatov ei uskunud kohe selle idee teostusse, andis tolleaegne president Reuven Rivlin sellele oma heakskiidu.

Tänaseks toob mitmepäevane konverents kokku erinevate riikide valitsusjuhid, et palvetada Jeruusalemma rahu eest. Ürituse raames toimunud kõned, paneeldiskussioonid ja ühised palvused on toimunud lisaks Jeruusalemmale veel 16 riigis, sealhulgas ka Tallinnas. 

Mida olete kogenud nendel palvustel? Kas olete näinud palvevastuseid?

Väga põnev on olnud vaadata seda, kuidas Jumal vastab palvetele, lausa erakordselt. Endine Knesseti liige Robert Ilatov arvab täna, et peame olema väga ettevaatlikud, mida me palume, sest nii ka sünnib. Meenub üks kohtumine, kui saime esimest korda kokku Jeruusalemma taasühendamise 50. aastapäeval. Kohal oli 570 delegaati 58 riigist.

Ameerika prohvet Billye Brim palvetas, et vastvalitud USA president Trump võiks tunnustada Jeruusalemma Iisraeli pealinnana ja et saatkond võiks kolida Tel Avivist Jeruusalemma. Varasemad presidendid Clinton, Bush ja Obama küll lubasid seda oma valimiskampaanias, kuid reaalselt ellu neist keegi seda ei viinud, viidates julgeolekuriskidele. Trump oli just allkirjastanud Jeruusalemma tunnustamise otsuse edasilükkamise, ent täpselt kuus kuud pärast meie palvet kuulutas Trump välja, et tunnustab Jeruusalemma Iisraeli pealinnana ning toetab USA saatkonna ümberkolimist Jeruusalemma.

Meenub ka näide Hollandi visiidist. Valitsusele kuuluv Hollandi raudtee oli teise maailmasõja ajal teinud koostööd Natsi-Saksamaaga. Nad said natsidelt raha selle eest, et aitasid juudi kodanikke rongiga koonduslaagritesse saata. Hollandi valitsus oli varem otsustanud maksta sõjahüvitist kannatanute sugulastele, kuid sellega venitati. Olime Hollandi parlamendi Rüütlite saalis, kus toimuvad ka Hollandi kuninga aastapäevakõned. Palvuse organiseerija Jack van der Tang tsiteeris Jesaja raamatu 42:22: “Ja see on paljaksriisutud ja rüüstatud rahvas: nad kõik on pandud aukudesse ja peidetud vangikodadesse; nad on jäänud saagiks ja päästjat ei ole, rüüsteks, ja ükski ei ütle: „Anna tagasi!”  Tema hääl murdus, nutt tuli kurku. Järgmisel päeval tuli parlamendi saadik Eppo Bruins rõõmsa teatega meie juurde ‒ Hollandi valitsus otsustas lõpuks maksta kümneid miljoneid eurosid holokausti üleelanutele ja ohvrite lähedastele.

Midagi erakordset juhtus ka 2018. aasta palvushommikusöögil Jeruusalemmas.  Brasiilia delegatsioon tõi Iisraeli Knesseti spiikrile 70 kongressiliikme allkirjaga avalduse, et tunnustada Jeruusalemma pealinnana ja Brasiilia saatkonna üleviimist sinna. Järgmisel päeval toodi hommikusöögile eestpalvesoov Brasiilia valimiste eest. Erakordse üllatusena valiti Brasiilia uueks presidendiks Jair Bolsonaro ‒ ainuke presidendikandidaat, kes pooldas Jeruusalemma tunnustamist ja saatkonna üleviimist. Tal polnud sugugi palju kindlat toetust rahva seas, kuid ootamatult hakkas see  pärast neid palveid suurenema. 10 päeva enne tema ametisse pühitsemist olin tema poja kodus, palvetasime tema eest, õnnistamise teda. Eelmisel aastal kutsus Brasiilia Esimene Leedi meid oma külalisteks presidendipaleesse viieks päevaks ning seejärel toimuski Jeruusalemma palvushommikusöök juba Brasiilias. Neid sündmusi on vahel isegi raske seletada, aga tõesti oleme näinud palju palvevastuseid, mis on olnud üle igasuguse ootuse.

Olete öelnud, et kui kristlased ja juudid ühinevad palves, siis juhtub ajaloos märkimisväärseid asju. Millele see viitab? 

Kui Jumal kutsus Aabrahami, siis Ta ütles, et teeb ta soo suureks ning kõik maailma rahvad saavad õnnistatud Aabrahami tõttu ehk teisisõnu on Jumal kogu aeg paralleelselt tegelenud nii juutide kui ka teiste rahvastega, kes Temasse usuvad. Ta on seda aegade algusest tõotanud, kui Ta kõnetas Aabrahami, Jaakobit, Iisakit. Jumal on õnnistamiseks kasutanud juudi rahvast, aga õnnistus on määratud kõigile rahvastele, kes tahavad Jumalaga koos käia.

Kui vaadata lähiajalugu, siis viimase 150 aasta jooksul on kristlaste ja juutide koostöö muutnud ajalugu. Kui vaadata algatusi, mida tegid ainult juudid või ainult kristlased, siis need ei toonud häid tulemusi. Hetkest, mil hakati koostööd tegema, hakati tegema ajalugu. Hea näide on Iisraeli riigi nägemuse prohvetiks peetud Theodor Herzli ja anglikaani kiriku preester William Henry Hechleri koostöö, kui nad kutsusid juute pöörduma tagasi oma kodumaale. Kaks mõjukat meest said kokku tänu Herzli kirjutatud raamatule “Juutide riik”, milles ta tegi ettepaneku luua iseseisev juutide riik. Preester Hechler oli kursis Piiblist loetuga, et juudid peavad tagasi Iisraeli pöörduma enne messia tulekut. Ajaloost näeme, et ka see kristlase ja juudi koostöö muutis ajalugu. 

Kas vastab tõele, et riigid, kes võtavad Iisraeli suhtes vaenuliku hoiaku, kogevad rohkem probleeme, justkui väljudes Jumala kaitse alt? 

Jah. Näiteks need samad mehed ‒ Herzl ja Hechler ‒ tegid Saksamaale ettepaneku olla juutide protektoraat Türgis. Tänane Iisrael oli Türgi poolt okupeeritud täpselt 400 aastat (1517‒1917). Mitte keegi ei hoolinud tolleaegsest Palestiinast, see oli nagu tagaõu. Kui Mark Twain külastas Iisraeli 1867. aastal, siis ta ütles, et nägi vaid ühte puud, kui sõitis Damaskusest Jeruusalemma. Ta nägi vaesust ja maad, mis oli “kui väävli ja tulega põletatud”, ei kandnud vilja, õnnetu. Ta oli pettunud, et Iisraeli ajalugu räägib nii suurtest asjadest, aga sel hetkel valitsenud olukord oli hoopis teistsugune. Kummalisel kombel on 5. Moosese raamatus öeldud, et võõralt  kaugelt maalt tuleb mees, kes ütleb kõiki neid samu asju. Herzl ja Herchel üritasid luua türklaste  territooriumile sakslaste abiga juutide tagasipöördumiseks vajalikke tingimusi. Nad kohtusid Saksa keiser Wilhelm II-ga tema Jeruusalemma reisi ajal 1898. aastal, kuid keiser otsustas siiski panna Saksamaa huvid esikohale. Nad püüdsid koostööd teha ka Venemaa siseministri ja Türgi riigijuhtidega, kuid kõik keeldusid. Ainult inglased olid nõus tegema juutidega koostööd. 1917. aasta Balfouri deklaratsioon oli Briti valitsuse avaldus esimese maailmasõja ajal, millega teatati juudi rahva kodu loomisest Palestiinasse. Inglismaa võttis vastu kutse aidata juute, välisminister Arthur Balfouri eestvedamisel tehtud otsus muutus hiljem Rahvaste Liidu volitusel Briti mandaadi aluseks.

Mis tagajärgi need otsused tõid? Saksamaa alustas Austria kõrval jõuliselt esimest maailmasõda, aga ka kaotas ja jäi süüdi. Türgi kaotas samuti ja jäi peaaegu kõikidest territooriumitest ilma. Venemaal toimus verine revolutsioon ning kommunistid muutsid Venemaa 70 aastaks suureks vanglaks. Briti impeeriumi mõju aga kasvas tunduvalt. Teiste riikide mõju mitte ainult ei kahanenud, vaid nad elasid läbi kõige hullemaid tragöödiaid oma ajaloos. USA kõhkles 1948. aastal samuti ‒ kas toetada Iisraeli või mitte. President Trumanil oli äripartner Eddi Jacobson. Kui USA välisministeerium otsustas taassündinud Iisraeli riiki mitte toetada, otsustas Truman kõige kiuste seda teha oma sõbra soovitusel.

“Seda seaduspära näeme läbi ajaloo ‒ kes Aabrahami sugu õnnistab, on õnnistatud, ja kes neab, on neetud.”


Jumala Sõna ei ütle meile, et meie peaksime hindama, kas Aabrahami sugu on väärt seda õnnistust. Piibel ei ütle, kas nad peaksid olema sõnakuulelikud või tublid. Midagi pole öeldud nende endi kohta või nende suhte kohta Jumalaga. Need on teatud lepingu põhimõtted, mida Jumal on inimkonnale andnud oma Sõna kaudu. Matteuse 25:31‒33 on öeldud: “Aga kui Inimese Poeg tuleb oma kirkuses ja kõik inglid temaga, siis ta istub oma kirkuse troonile ja ta ette kogutakse kõik rahvad ja ta eraldab nad üksteisest, otsekui karjane eraldab lambad sikkudest.” Kui Jeesuselt küsitakse, miks ühed on õnnistatud ja teised mitte, siis ta vastab 25:40: „Tõesti, ma ütlen teile, mida te iganes olete teinud kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete teinud mulle.” Kristlased tavaliselt arvavad, et räägitakse tagakiusatud kristlastest, aga sel ajal, kui Jeesus seda rääkis, ei olnud kristlikku kogudust veel olemas. Kas need põhimõtted kehtivad ka kristlike koguduste tagakiusamise kohta?  Loomulikult, aga algselt mõeldi juute, kes on Tema kõige pisemad vennad. Obadja raamatus on selgelt öeldud, et sind koheldakse nii, nagu sina kohtled Tema rahvast.


Kokkuvõttes sõltub rahvaste tulevik sellest, kuidas nad on kohelnud juute ja Jeruusalemma. Paraku tänapäeval hääletavad erinevad riigid Jumala Sõna vastu. Näiteks on ÜRO sihipäraselt hääletanud selle poolt, et juutidel puudub seos Templimäega ning nad kasutavad ainult moslemite väljendit al-Haram al-Sharif Templimäe nimetuse asemel. Kui Palestiina eestkõneleja Yasser Arafat tuli sellise jutuga USA president Clintoni ette, siis president ütles otse, et ta ei räägi tõtt. Presidendil oli pühapäevakoolist meeles Jeesus, kes käis Templimäel ja juutide selge seos selle paigaga. Valede narratiivide lõputu kordamine ja propageerimine on viinud selleni, et maailma rahvad ei suuda enam teha vahet tõel ja valel. Riigid hääletavad muretult Piibli vastu, arvates, et sellel pole mingeid tagajärgi, kuid ajalugu on tõestanud vastupidist. 

Missugusena hindad Eesti-Iisraeli suhteid?

Eesti olukord on keeruline, sest meil puudub sisuliselt oma välispoliitika, sõltume palju Euroopa Liidust. Kuigi meie välisminister Reinsalu on teinud head tööd, väljendades oma toetust Iisraelile ja on püüdnud hääletada teisiti kui ELi riikidele tavaks. Siiski pole Eesti seisnud Iisraeli poolel ÜRO hääletustes ega jäänud isegi erapooletuks. Eesti on lähtunud ELi välispoliitikast ja hääletanud kahjuks Iisraeli vastu.

Mis on Iisraelis hetkel kõige põletavam teema?

Meil on väga palju põletavaid teemasid. Üks neist on justiitsreform, mida on oodatud juba väga pikki aastaid. Ammu räägiti sellest, et ülemkohus on võtnud liiga aktiivse rolli, peaaegu ise seadusi vastu võttes, mis pole kohtuvõimu pädevuses. Ülemkohtu kohtunike valimiskomisjonis on enamuses kohtunikud ise ja advokaadid, keda keegi pole sinna ametisse valinud, aga kes mõjutavad riigi käekäiku. Miks see on praegu ebameeldiv teema? Peaministril on probleeme kohtuasjadega, samuti plaanib ta ametisse nimetada ministri, kes on kohtulikult kaks korda karistatud. Ühiskonnas nähakse selles justkui riigipöördekatset ning teema on väga problemaatiline, kuna ülemkohus takistas selle ministri ametisse astumist mitte seadustega, vaid väitega, et “nii pole mõistlik”. President püüdis olla lepitaja, aga see pole sugugi kerge. Kumbki osapool pole probleemideta, aga kohtusüsteem vajab kindlasti reformi. Seega meil on oluline palvetada Iisraeli valitsuse ja selle olukorra pärast.



Teine oluline teema on Iraan, kes on olnud üks suurimaid terrorismi toetajaid. Meedia ei räägi väga palju Iraani sisepoliitikast ja sellest, kuidas nad kiusavad oma kodanikke, näiteks poovad üles inimesi, kes julgevad kritiseerida valitsust. Iraan viib läbi välispoliitilisi diversiooniakte, mahitab terroriorganisatsioone ning suudab astuda üle tuumalepetest. Kui Iraan saab endale tuumaraketid, siis toob see kaasa mitmed muutused mitte vaid selles regioonis, vaid ka mujal maailmas. Iraan nimetab islamistliku riigina USA-d “suureks saatanaks” ja Iisraeli “väikseks saatanaks” ning ootab, et pärast “pühapäeva-inimeste” karistamist võetakse ette “laupäeva-inimesed”. Kui vaadata nende uskumisi, siis šiiidid usuvad, et tuleb tagasi selline Jeesus, kes hakkab jõuga survestama kõiki islamit vastu võtma. Kes islamit vastu ei võta, neil võetakse pead maha. Nad ütlevad, et nende mahdi – messia tulekuks on vaja tekitada kaos ning see on ka põhjus, miks on toimunud erinevaid terrorirünnakuid.

Liibanonis on üle 40 aasta võimutsenud terrorirühmitus Hezbollah. Iraan on andnud Hezbollahile üle 150 000 vene-iraani päritolu raketi, mis on suunatud Iisraeli poole. Avalikult toetavad nad Hamasi Gaza sektoris ning annavad raha selleks, et Iisraeli riiki hävitada. 1992‒1994. aastal toimusid terrorirünnakud Iisraeli saatkonna ja hiljem juudi kogukonna keskuse vastu Argentinas. Nende korraldaja oli samuti Iraan. Tegelikult tegutseb Iraan ka enda naabrite vastu, sest Saudi-Araabia ja Pärsia lahe riigid kardavad samamoodi Iraani mõju. Iraan soovib saada suuremat mõju islamimaailma keskustes Mekas ja Mediinas Saudi-Araabia asemel.

Kahtlemata mõjutab välispoliitikat ka Ukraina-Venemaa sõda. Kas me liigume Hesekieli 38. peatüki stsenaariumi suunas? Näeme, kuidas Venemaa, Iraan, Türgi ja veel mõned riigid on astunud liitu, mida prohvet Hesekiel ka nimetab. Kas pole mitte huvitav, et selles liidus pole araabia riike, kes on olnud 70 aasta jooksul Iisraeli suurimad vaenlased? Aabrahami lepped tegid rahu ja viisid need Araabia riigid liidu nimekirjast välja. Seda uut Iisraeli-vastast liitu juhatavad Venemaa, Iraan ja Türgi. Kas oleme liikumas nende aegade poole ja hakkame nägema, et agressiivne Venemaa suunab oma tähelepanu hoopis Iisraeli vastu mingil hetkel?

Meil on tegelikult väga keeruline ja plahvatusohtlik olukord Iisraelis. Iisrael on keerulises olukorras nii sise- kui ka välispoliitiliselt. Jumala Sõna ei ütle ilmaasjata, et paluge Jeruusalemma rahu pärast. Selle linna ja maa vastu on suured jõud, mis üritavad ära hävitada juudikristlikku maailmavaadet ja Jeruusalemma, millel on suur kutsumine Piiblis.


Missugune on käesoleval ajal kristlaste olukord Iisraelis? Kas moslemite sallimatus on samaväärne nii juutide kui ka kristlaste suhtes?

See on väga raske küsimus. Näeme Jeruusalemmas põhiliselt kahe maailmavaate põrkumist. Inimesed, kes väidavad, et kõik juudid, kristlased ja moslemid teenivad ühte ja sama Jumalat, ei ole piisavalt lugenud Koraani ega Piiblit, sest need on kaks kardinaalselt erinevat raamatut. Kristlasi ja juute ühendab Vana Testament, aga Koraanil pole sellega midagi pistmist. Vaen, mida Koraan väljendab nii kristlaste kui ka juutide vastu, on väga suur. Koraan ütleb, et “neetud olgu see, kes ütleb, et Allahil on poeg” ning toob välja 116 suuras – koraanisalmis üleskutse minna n-ö pühasse sõtta, džihaadi. Koraanis on lugu sellest, kuidas Muhamed ja tema järgijad tegid lõpu juudi kogukonnale Qurayza linnas ning seda kasutatakse sõjaloosungina tänaseni. Iisraelis näeb islami- ja juudikristliku maailmavaate põrkumist igal sammul. Üritame koos eksisteerida, aga vaimne pinge ei kao. Maailma poliitikutel pole lahendust pakkuda nendes küsimustes. Sekulaarsed poliitikud arvavad, et kui vaimsetest dimensioonidest ei räägita ja suhtutakse sellesse kui sekulaarsesse küsimusse, siis välditakse probleemi. Nad ei võta arvesse, et selle olukorra taga olevad vaimsed jõud on nii suured ja äraseletamatud. Seetõttu on sekulaarsete poliitikute jõupingutused alati läbi kukkunud. Iisraelis olles tajub pidevalt seda vastasseisu, aga seepärast käsib ka Piibel palvetada Iisraeli rahu pärast.


Iisrael on sel aastal tähistamas 75. aastapäeva. Mis selle raames toimub?

Loomulikult tuleb palju pidustusi. Korraldame 7. Jeruusalemma palvushommikusööki ning ootame külalisi kõikidest maailma riikidest. Meie missioon on, et õnnistused Jeruusalemmast võiksid voolata kõikide maailma rahvasteni. Paluge rahu Jeruusalemmale! Käigu hästi nende käsi, kes sind armastavad! (Laul 122:6). Jumala Sõna ei ütle neid asju ilmaasjata. Säärased kirjakohad on kristlastele pigem võõrad ja sageli ei mõelda, et need võiksid olla Jumala südames väga olulised. Siiski mitte ühelgi maailma linnal ei ole sellist kutsumist nagu on Jeruusalemmal, kus leidis aset kordumatu sündmus maailma lunastamiseks. Jeruusalemm pole ainult mineviku- ja olevikulinn, vaid ka tulevikulinn. Piibel ei räägi Uuest-Tallinnast või Uuest-Brüsselist, aga Jeruusalemm on seotud tulevikuga. Taanieli raamatus on viidatud sellele, et füüsiliselt toimuvad sündmused Jeruusalemmas kajastuvad ka taevas, üleloomulikus sfääris. Jumal andis tõotuse sellele linnale ‒ Sakarja raamatus öeldakse, et Tema jalad hakkavad seisma Õlimäel.

Mille eest võiksid eestlased palvetada?

Tallinnas Urmas Reinsalu kutsel toimunud Jeruusalemma palvushommikusöök oli väga eriline. Eesti ülemrabi Šmuel Kot ja peapiiskop Urmas Viilma palvetasid koos juudikogukonna ja kristlastega. Olen väga rõõmus selle üle, et Eestis on kirikuid ja pastoreid, kes mõistavad Jeruusalemma tähtsust ning meil on Peeter Võsu ja Iisraeli Keskus Oleviste kiriku juures. Iisraeli ja Jeruusalemma pärast palvetamine on oluline Eesti jaoks. Sellest, kuidas Eesti rahvas suhtub juutidesse ja Iisraeli, sõltub ka Eesti hea käekäik. Iga jõupingutus suhete tugevdamiseks on strateegiliselt tähtis Eestimaa tuleviku jaoks. Ka Eesti ajaloos on olnud inimesi, kes on aidanud juute. Näiteks Uku Masing, kes päästis holokausti ajal Isidor Levini elu, ja ka teisi, kes on seisnud Iisraeli eest. /NR1_TSITAAT/ Iga samm, mida eesti kristlaskond astub palves, Iisraeli külastades või toetades, omab väga suurt tähtsust Jumala palge ees. /NR1_TSITAAT/

 

Rohkem infot Jeruusalemma palvushommikusöökide kohta!

 

Saatesoovitused: 
“Küsimärk Iisrael ja/või kogudus” (11. osa)
Erinevaid Iisraeli saateid leiad arhiivist!