Artikkel ilmus TV7 ajalehe Head Uudised 2026 sügis-talv numbris
Tekst Evar Post
Igal pühapäeval mängis ta koguduses pilli, naeratas inimestele ja teenis Jumalat. Samal ajal võitles ta salaja mõtetega jätta maha oma pere, töö ja kogu senine elu.
Kuldsete kätega mees, öeldakse selliste inimeste kohta nagu Simmo Vaiksoo. Vaevalt leidub maja ehitamise juures tööd, millega ta hakkama ei saaks. Simmo on kuldse südamega mees ka koguduses. Inimese kohta, kes käib igal pühapäeval koguduses, mängib ülistusbändis klahvpille ning on alati heatujuline ja sõbralik, ei leidu kellelgi halba sõna.
Simmo sisse oli aga hoolikalt ära peidetud üks umbsõlm. „Umbes kolm aastat tagasi hakkasin tundma, et on kuidagi raske,“ meenutab Simmo. „Kodus oli kõik hästi, tööl läks hästi, koguduses sujus. Ometi läks enesetunne päev-päevalt raskemaks.“
Tahtsin lihtsalt ära kaduda
Ligi hiilis enesehaletsus ja alaväärsustunne. „Hakkasin mõtlema, et keegi ei vaja mind. Olin kindel, et inimesed ei salli mind ja tõmbuvad minust eemale. Tasapisi sulgusin ka ise ning vältisin üha rohkem teistega suhtlemist. See oli nagu sõltuvus – justkui tahakski niimoodi mõelda,“ kirjeldab Simmo. Tal ei olnud lihtsalt tunne, et inimesed võivad temast halvasti arvata, vaid ta oli täiesti kindel, et nad päriselt arvavadki. Negatiivseid mõtteid tuli järjest juurde, nagu söödaks keegi ajusse lakkamatult uut infot. Mõtted muutusid üha mustemaks. „Alguses pidasin plaani minna ära mõneks ajaks, aga järjest tugevamaks muutus mõte elust lahkumisest. See tundus nii loomulik, nagu ainus võimalik lahendus.“ Kriisi põhjused viivad lapsepõlve. „Lapsena sisendati mulle palju alandavaid sõnumeid ja karistati ka füüsiliselt. Kõige varasem mälestus on umbes nelja- või viieaastaselt, kui keegi sidus mind nööriga kapijala külge. Ma ei tea siiani, mille eest.“ Ka koolis kiusati.
Need kogemused murdsid enesehinnangu. Umbes 11–12-aastaselt oli Simmo veendunud, et ta on täiesti hüljatud inimene. Teismelisena muutus ta kõige suhtes ükskõikseks. „Ma ei elanud enam päev, vaid sekund korraga. Tarbisin palju alkoholi, palju kordi tuli tegemist teha nii kooli juhtkonna, kohaliku omavalitsuse kui ka politseiga.“
„Hoolimata kõigest minevikus juhtunust on minu suhted vanematega praegu väga head,” ütleb Simmo. “Oleme suutnud ära leppida ja selle üle on mul hea meel.”
Unenägu, mis muutis kõik
Väljatulek keerulisest ajast algas ootamatult „Kui sain 18, nägin unes Jeesust, sellisena, nagu Teda ikka piltidel kujutatakse. Tundsin selgelt, et see on kutse: „Sa pead tulema.“ Samal ajal oli minus ka tohutu hirm oma elu pärast – võin selle kaotada, kui ma kutsele ei vasta. Mõni päev hiljem nägin sama unenägu uuesti. Hommikul ärgates ütlesin endale: „Ma pean minema kirikusse.“ Ja nii läksingi Haapsalu vabakogudusse. Üks kummaline asi hakkas kohe Simmole silma. „Ma ei saanud aru, miks, aga iga kord vaatasin jumalateenistusel ülistusbändi klahvpillimängija sõrmi. Muusikakoolis õppisin klarnetit ja klaver ei huvitanud mind absoluutselt. Nüüd ma ei jõudnud pühapäeva ära oodata.“
Mõne aja pärast kutsuti Simmo koguduse bändi klahvpille mängima. „Teete nalja või? Ma tean küll, kus klahvid on, aga mängida ei oska ma midagi!“ „Ei, sa tuled ja hakkad õppima.““
Simmos tekkis tohutu kirg klaverit õppida. Pastor lubas kirikus harjutada ja noormees veetis seal päevi. Aasta hiljem mängis ta juba koguduse ees.
Elu muutus. Alkohol kadus, ka vanad sõbrad ja eluviis. Enese alavääristamine jäi seljataha. Varem kinnine Simmo oli nüüd rõõmus, avatud ja positiivne. Koguduses kohtus ta ka oma tulevase abikaasa Marisega.
Õnnelik ja rahulik elu kestis kakskümmend aastat.
Kui vanad haavad uuesti avanesid
Seda suurem oli üllatus, kui mõne aasta eest hakkas enesehaletsus tasapisi tagasi hiilima.
„Usun, et selle taga on vaimulik võitlus. Olin koguduses eesliinil, käisin muusikat mängimas ja teenimas. Saatana eesmärk on niisugune inimene rajalt maha võtta. Minu kõige nõrgem koht oli lapsepõlves kogetud alaväärsus. Ta oskas neile peidetud valusatele kohtadele suruda ja see viis mind lõpuks depressiooni.“
Väliselt polnud midagi muutunud. Sisemiselt hakkas aga kõik murenema. Tagantjärele mõeldes hämmastab Simmot see, et ta alguses ei otsinud abi ka Jumalalt. „Olin lapsest saadik harjunud mõttega, et pean kõigega ise hakkama saama.“
Kuni piir jõudis kätte. „Ühel õhtul, kui olin täiesti murtud, hüüdsin esimest korda Jumala poole: „Jumal, miks ma olen sellises kohas? Too mind siit välja.“ Nutsin ja küsisin ikka uuesti: „Jumal, miks?“
Sellest hetkest algas muutus. „Minu sisse tuli tohutu vabanemise tunne. Nagu kõik oleks korraga kadunud. Tundsin sügavat rahu.“
Võitlus ei saanud siiski hetkega läbi, kuid tollest õhtust algas paranemise tee.
Mõni aeg hiljem sattus Simmo YouTube’is kuulama Pärnu Nelipühi koguduse pastori Janno Peensalu „Karjase Kohvi“ taskuhäälingut. „Kõige rohkem puudutasid mind lood sellest, kuidas me tegelikult ei ole ka raskes olukorras üksi. Jumal on lubanud, et Ta on iga päev meie juures.“
Samm-sammult sai Simmo tervemaks. „Tundsin, et saan jälle hingata ja rõõmu tunda.“
Vaikimine hoiab lõksus
Simmo mõistab nüüd, kui ohtlik võib hingevaenlase rünnak olla. Rasked mõtted tulevad hiilides ja märkamatult ning hakkavad tasapisi kavalalt mõjutama.
Kõige tugevamalt hoiab lõksus vaikimine. „Kui räägid oma valust ja võitlusest, kaotab see osa oma jõust. Minu jaoks oli see nagu pimeduse paljastamine. Kui avad kellelegi ausalt, mis sinu sees toimub, saad kohe uut jõudu.“
„Praegu olen palju tugevam kui varem, sest tean, mida teha,“ ütleb Simmo. „Oluline on neile mõtetele vastu seista kohe, kui neid märkad. Anda Jumalale luba meid aidata – Tema leiab viisi. Ka minu esimene samm oli see, kui hüüdsin Jumala poole. Pärast seda hakkasid asjad muutuma. Jumal tuleb appi sellele, kes Teda appi kutsub. Ma tean, sest kogesin seda ise.“
