Artikkel ilmus TV7 ajalehe Head Uudised 2023. aasta sügis-talve numbris. Avaldame selle nüüd ka TV7 blogis.
Vaatamata ateistlikule ja usuvaenulikule võimule hakkas Oleviste koguduse liikmete palvekoosolekutest arenema 1960-ndate lõpus vaimulik ärkamine, mille mõju tunneme tänaseni mitte üksnes Eestis, vaid ka teistes endistes NSVLi riikides. Kuidas säärane liikumine kujunes ja mis oli selle eripära?
Autor: Allan Kroll
Sügaval nõukogude okupatsiooni ajal, mil vähesed söandasid unistada vabadusest, leidis Tallinna Oleviste kirikus aset suurim vaimulik ärkamine NSV Liidu ajaloos. Erinevatest liiduvabariikidest, mis tol ajal hõlmasid tervelt 1/6 planeedist, tuli Oleviste kirikusse tuhandeid inimesi selleks, et saada kokku elava Jumalaga ja kogeda Tema tervendavat väge. Oli puhkenud ärkamine, mida nimetatakse Effataa ärkamiseks (teenistustel teeninud Effataa ülistuskoori nime järgi).
Oleviste EKB kogudus rajati nõukogude võimu initsiatiivil aastal 1950. Vastrajatud kogudusse kuulus 1923 liiget. Selleks liideti kokku kaheksa Tallinna vabakogudust: Immaanueli Evangeeliumi Kristlaste Vabakogudus, Eelimi Nelipühikogudus, Allika Baptistikogudus, Saaroni Baptisti Kogudus, Karmeli Evangeeliumi Kristlaste Vabakogudus, Siioni Evangeeliumi Kristlaste Vabakogudus, Priikogudus ja Iru Betaania Baptisti Kogudus. Nõukogude võimu poolt sunniviisiliselt loodud kogudusest sai mõnikümmend aastat hiljem võimsa vaimuliku ärkamise kasvulava.
Ärkamine tegi aastate jooksul läbi märkimisväärse arengu. Selle esimeses faasis (1968. aastal) oli tegemist palveäratusega Oleviste koguduse noorte abieluinimeste seas. Hakati koos käima ja Jumalat otsima Rein ja Haljand Uuemõisa kodus Tallinnas Veduri tänaval. Palvetajad olid tavalised koguduseliikmed, mitte pastorid või diakonid. Palve oli kogu liikumist iseloomustavaks teguriks terve ärkamisaja jooksul. Palveäratuse juures mängis tähtsat rolli lihtne ja alandlik Soome Vabakiriku mees Pauli Järvalainen. Mees oli Eestisse tulnud Viru hotelli ehitama ja töötas seal elektrikuna. Teda kutsuti Uuemõisade koju kõnelema. Lihtsa elektriku sõnumi ja palve tagajärjel said mitmed Jumala Vaimuga täidetud ning janu Jumala järele kasvas.
Samal aastal alustati Oleviste kiriku käärkambris pastor Oskar Olviku eestvedamisel nn ansambliõhtutega, mille eesmärgiks oli kuulutada evangeeliumi koguduse koori liikmete uskmatutele tuttavatele ja sugulastele. Koosolekud kujunesid nii populaarseks, et peagi oli vaja need ümber kolida kiriku Maarja kabelisse. Sel ajal sai ansambel ka nime, Effataa, mille järgi tunnevad paljud kristlased Eestimaal kogu seda ärkamist. Peagi oli liikumine paisunud nii suureks, et ka Maarja kabelis polnud enam võimalik koosolekuid korraldada, mistõttu hakati Effataa õhtuid korraldama Oleviste kiriku suures saalis. Selleks ajaks oli liikumine muutunud akadeemilise maiguga ansambliõhtutest karismaatiliseks noorteliikumiseks. Soome usklike kaudu jõudis Olevistesse karismaatiline õpetus Püha Vaimuga ristimisest ja ihulikust tervenemisest. Karismaatiline spiritualiteet oli Effataa liikumist kõige paremini iseloomustav tegur ärkamise vaimulikult kõige intensiivsemal perioodil (1977‒1980). Aastal 1977 alanud „kukkumisliikumine“ oli tol ajal nii sensatsiooniline, et tõmbas ligi usklikke üle kogu Eesti NSV. Eestpalve ajal langesid paljud inimesed maha, otsekui oleks nad jalust niidetud. Nõndanimetatud kukkumisliikumisest kasvas välja võimas tervendusliikumine, mida paljud tänapäeval vene ärkamiseks nimetavad. Esimesed grupid teistest liiduvabariikidest saabusid Olevistesse aastal 1977 või 1978. Hiljem tuli Olevistesse juba tuhandeid inimesi üle kogu NSV Liidu, et saada terveks või vabaks deemonlikest sidumistest. Paljud leidsid just seal elumuutva suhte Jeesusega.
Oleviste kiriku Maarja kabelis olnud karkude ja keppide hunnik oli tunnistuseks Jumala väest ja armust. Palve peale said terveks kurdid, pimedad, halvatud, südamehaiged ja kõikvõimalike muude ihuhädade all kannatavad inimesed. Aeti välja ka kurje vaime. Inimesed võisid oma silmaga näha, et Jeesus on seesama eile, täna ja igavesti (Hb 13:8).
Äratusliikumine oli pikka aega olnud pinnuks silmas nõukogude võimule ning pärast 1980. aasta olümpiamänge esitati Effataa töö juhtidele ultimaatum. Kui viimased venekeelset tööd ei lõpeta, siis võetakse neil kirik käest ära. 2. novembril 1980 otsustas koguduse nõukogu venekeelne töö kirikus lõpetada. Ärkamise eestvedajate hinnangul oli see Effataa ärkamise hääbumise algus. Ärkamine ei lõppenud kohe, vaid hääbus järk-järgult. Effataa tööga seotud inimesed kandsid ärkamise vaimsust ja sõnumit edasi paljudesse teistesse Eesti NSV piirkondadesse ning ka tolleaegse NSV Liidu vabariikidesse. Ärkamise järellainetus kestis mõnda aega edasi kodugruppides, mida oli võimudel raskem kontrollida. Selle vaimulikuks eestvedajaks oli Rein Uuemõis, kuid lisaks temale olid selle mõjukamateks juhtideks ka Haljand Uuemõis, Udo Veevo, Aleksander Popov ja Karl Reinaru luteri kirikust. Peale nende „tippjuhtide“ olid selle töö aktivistideks Effataa koori lauljad ning eestpalvetajad ja kodugruppide juhid. Ärkamise eestvedajate teoloogilised mõjutused pärinesid peamiselt Soomest. Niilo Ylivaino ja Tapio Nousiainen mõjutasid liikumise teoloogiat kõige rohkem, kuid nn täisevangeelne õpetus jõudis Effataa töötegijate sekka ka lihtsate soomlastest usklike kaudu. Samuti oli suur mõju vastavasisulisel kirjandusel. Läbivaks sõnumiks Effataa juhtide õpetuses oli täielik pühendumine Jumalale.
Effataa ärkamine põhjustas hulgaliselt konflikte nõukogude võimuga, kuna vaimuilmingud olid ateistidest võimukandjate silmis liiga äärmuslikud. Samuti häiris nõukogude võimu fakt, et liikumine tõmbas ligi noori. Effataa töö tekitas konflikte ka Oleviste koguduses ja EKB Liidus. Põhilisteks tüliküsimusteks olid noorte muusika ja vaimuilmingud.
Effataa töötegijate seas valitses alguses küll üksmeel, kuid seegi hakkas hiljem murenema. Mitmed liikumise töötegijad eemaldusid sellest erinevatel põhjustel, kuid töötegijate põhituumikus sel ajal lõhenemist ei tekkinud. Effataa ärkamisel olid otsesed seosed ka Sela (metodisti kirikus loodud ansambel) liikumisega Tallinna EMK koguduses. Kahte liikumist sidus peamiselt mõlema noortepärane ja karismaatiline spiritualiteet ning omavahelised kontaktid osavõtjate vahel. Kuigi Effataa ärkamine polnud otseselt noorteärkamine, andis see suure tõuke noortetööle kirikus. Oleviste kiriku noortetöö sai eeskujuks paljudele teistele Eesti NSV kogudustele. Effataa koori muusika oli oma aja kohta uuenduslik ning sillutas teed tänapäevasele ülistusmuusikale Eestimaal.
Vaimulik järeltöö vastpöördunutega oli üks ärkamise nõrgemaid aspekte, kuid Effataa töötegijad nägid vaeva selle nimel, et usule tulnud inimesed saaksid ka kogudusega liidetud. Kuigi paljud Effataa ärkamises pöördunud inimesed lahkusid Oleviste kogudusest, võib tänapäeval mitmetes Eestimaa kogudustes kohata inimesi, kes tulid usule just selle ärkamise kaudu.
Effataa ärkamise aeg oli paljudele inimestele vaimuliku uuenduse aeg. Väga paljud tunnistavad, et see aeg on jätnud nende ellu kustumatu jälje. Eriline igatsus Jumala ligiolu ja väe järele oli ärkamises osalenute kaubamärgiks. Effataa ärkamine on ilmselt olnud karismaatilise spiritualiteedi suurimaks mõjutajaks Eestis. Tänapäevalgi olen kohtunud inimestega Ukrainast, Valgevenest või Venemaalt, kelle usuline äratus või ihulik tervenemine leidis aset Oleviste kirikus, Effataa ärkamise ajal. Jumal on tõotanud valada viimseil päevil oma Vaimu kõigi inimeste peale. Palugem, et Jumal teeks seda ka meie kodumaal!
RAAMATUSOOVITUS:
“Azusa – mis toimus Azusa ärkamises?” räägib aastatel 1906-1909 toimunud Azusa tänava ärkamisest Los Angeleses, autor Mauri Vilponen. Raamatut saab osta TV7 e-poest.
