Artikkel ilmus TV7 ajalehe Head Uudised 2024 sügis-talve numbris
Enamiku eestlastega kristlusest rääkides tõstatub pidevalt üks igivana teema ristisõdadest, mis on viinud pealiskaudsete järelduste ja müütide levimiseni. Arvatakse, et kuna ristisõdijad vallutasid Eesti alad 13. sajandi alguses, siis järelikult oli esmane kokkupuude kristlusega üksnes vägivaldne ning seega on kõik usuga seonduv negatiivne ja silmakirjalik. Kes teemat vähegi rohkem uurib, võib aga avastada, et Eestis elasid esimesed kristlased juba enne ristisõdu ning ristisõdijad on Piibli ja kristluse põhilise sõnumiga suures vastuolus. Juba valgustus- ja romantismiaegsed autorid jõudsid 18.–19. sajandil järeldusele, et ristisõdijad olid üksnes röövlid ja vallutajad. Sellele vaatamata levivad eestlaste alateadvuses petlikud seosed ristisõdade ideoloogia ja kristluse vahel.
Liivimaa ristisõja taust
Eestis toimus aastatel 1208–1227 Liivimaa ristisõda, mis oli osa laiemast Läänemere piirkonna ristiusustamise protsessist. Ristisõda viis Eesti alade allutamiseni Saksa ordu ja Taani kuninga võimu alla, mille käigus rajati uued n-ö kristlikud struktuurid, sh linnused ja kirikud. Liivimaa ristisõda tõi kaasa suuremaid muutusi Eesti poliitilises, sotsiaalses elus, sh Eesti alade integreerimise keskaja Euroopa kristlikku maailmapilti.
1. MÜÜT: Esimene kokkupuude kristlusega oli vägivaldne ristisõda
Tihti võib kuulda väidet, et kristlus on eestlasele midagi olemuslikult võõrast, mis esmakordselt suruti vägivaldselt peale 13. sajandil muistse vabadusvõitluse ehk Liivimaa ristisõja (1208–1227) tulemusena. Jäetakse mulje, justkui esimesed kristlased tulid Eestisse üksnes vallutajatena 13. sajandi alguses. Tegelikult olid enne ristisõdu meie esivanemad kristlike misjonäridega juba kokku puutunud, seda nii läänekristluse ehk tollal roomakatoliikluse kui ka idakristluse ehk õigeusu kuulutajatega. Näiteks tõendab varasemat kokkupuudet see, et eestikeelne kristlik sõnavara pärineb nii lääne- kui ka idakristlusest.
Kusjuures mitmed olulised mõisted on tulnud ida poolt. Näiteks eestikeelne sõna rist tuleneb slaavi krestist, raamat tuleneb slaavipärasest gramotast. Läti Hendrik kirjutab oma kroonikas, et eestlased kutsusid kristlastest vaimulikke pappideks, see sõna on samuti õigeusu päritolu. Need sõnad on jõudnud meie keelde enne saksa ristirüütlite tulekut 13. sajandi alguses, sest pärast ristisõdu oli Eestimaa läänekristlikus ruumis ning idakristluse mõjud olid väga minimaalsed. Lisaks, nagu märgib Läti Hendrik, oli nii mõnigi sõna (papp) juba kasutuses ristirüütlite tuleku ajal.
Seega olid meie keeles juba kodunenud mõned kristlikud mõisted ja sõnavara. On andmeid ka läänekristlikest misjonäridest enne 13. sajandit. Umbes aastatel 1060–1070 viibis Eestis munk J. Hiltinus, 1165. aastal pühitses taanlasest Lundi peapiiskop Eskil Eestimaa piiskopiks Fulco, kelle ülesandeks sai kristliku sõnumi kuulutamine Eesti- ja Liivimaa asukate seas. 1187. aastal määras paavst Alexander III Fulcole abiliseks eestlasest munga Nikolause. Rahvapärimus seostab nii Fulcot kui ka Nikolaust Saha kabeliga Harjumaal, mis võis olla nende tegevuse keskuseks. Kuigi kristlus ei hakanud sel ajal veel laialdaselt levima, olid esimesed kokkupuuted sellega juba enne ristisõdu.
2. MÜÜT: Meie esivanemad olid kõik üheskoos ristisõdijate vastu
Nii mõnedki eestlased kuulutavad julgelt, et juba meie esivanemad olid kõik üheskoos maa- ja looduseusku ning võitlesid vapralt nn muistses vabadusvõitluses ehk Liivimaa ristisõjas kristlike vallutajate vastu. Seda arusaama on kinnistanud kirjandusteosed, nagu näiteks „Meelis“ ja „Ümera jõel“ ning nõukogude ajal propageeritud ajalooteadus, mil vaenulikkus kristluse suhtes oli riigivõimu ametlik ideoloogia. Ajalugu on siiski palju mitmetahulisem kui must-valged teooriad ja nõukogude võimu pealesurutud väited.
13. sajandi alguses ei olnud olemas ühist arusaama vabadusest. Eesti aladel asusid muinaskihelkonnad, mis ei olnud omavahel sugugi sõbralikes suhetes. Nii mitmedki neist olid konflikti jooksul (1208–1227) mestis hoopis saksa ristirüütlitega oma suguvendade vastu või idast tulevate venelaste vastu. 1216. aastal toetasid sakslased Ugandi kihelkonda võitluses Pihkvast tulevate venelaste vastu. 1220. aastal rüüstasid Ugandi ja Sakala mehed koos sakslastega Järvamaad, kusjuures konflikti satuti saarlastega, kes olid samuti Järvamaad rüüstamas. Kuigi üksikuteks hetkedeks koonduti ühisrindeks ristisõdijate vastu, siis sageli võitlesid maakonnad ka teineteise vastu, sest puudus ühtne rahvustunnetus ja riik.
3. MÜÜT: Kristlusel puudus enne ristisõda kandepind
Kollektiivsest ja järjepidevast vastupanust kristlikele vallutajatele ei saa juba rääkida sellepärast, et nii mõnigi eestlastest linnuse- või maavanem oli Liivimaa Hendriku kroonika järgi kristlane. Siinkohal on kõige kuulsamaks näiteks Tabelinus, kelle kohta kirjutab Läti Hendrik oma kroonikas. Tabelinuse näol polnud tegemist lihtinimesega, vaid kohaliku juhtiva isikuga. Seega võib järeldada, et kristlusel oli kandepind valitseva klassi hulgas enne ristirüütlite tulekut. Tabelinus tõendas Liivimaa ristisõja ajal sakslastele, et ta oli juba varem ristitud Gotlandil. Seega tegemist oli inimesega, kes oli saanud kristlaseks enne ristirüütlite tulekut. Ta oli teadlikult kristlane ja oskas seda ka tõendada. Usk polnud sel ajal eraasi, vaid paratamatult kogukonda liitev ja mõjutav aspekt – kui juht oli kristlane, siis ei olnud ta üksi kristlane.
EELK Rannu Püha Martini koguduse õpetaja ja TÜ praktilise usuteaduse õppetooli teoloogia nooremteadur MA Robert Bunder
Tunnustatud ajaloolaste, arheoloogide koostatud kõrgkooliõpik “Eesti kiriku- ja religioonilugu” tugineb uusimatele uurimistulemustele ning annab edasi põhjalikumat pilti antud teemast. Nii ajaloo kui ka arheoloogia allikad näitavad, et teadmine kristlusest pidi jõudma Eesti aladele enne ristisõda 13. sajandi algul.
Enamik teadlasi on ühel meelel, et kristlus oli tuntud juba enne ametlikku ristiusustamist, millega koos levis Põhja-Euroopas ka kirjakultuur, tihedam integratsioon üle-euroopalise kultuuriruumiga jne. Enamik uurijaid arvab, et hiljemalt 12. sajandil olid kohalikud elanikud tuttavad kristlusega ning hakkasid mõjutama siinseid arusaamu.
Juba 11. sajandi lõpust leidub Eestis kristlikku sümboolikat ja 12. sajandi vältel kujuneb ristist enimlevinud sümboolika vorm, mida Eesti aladelt on leitud. Ühtegi teist sümbolit peale risti ei ole Eestis nii arvukalt ja erinevates kontekstides kasutatud. Eriti sage on nt ristripats, samuti on leitud kristliku sümboolikaga nn rinnalehti. Kuigi kandepind oli olemas, ei saa veel rääkida Eestist kui kristlikust maast.
4. MÜÜT: Ristisõjaideoloogia võrdub kristlusega
Usuvahetus oli tol ajal poliitiline, mitte usuline küsimus. Ka paganliku vastupanuga protestiti võimusuhete muutumise, mitte kristlike ideede kui selliste vastu. Alates 13. sajandi teisest veerandist võime eestlasi nimetada kristlasteks ja Eestit kristlikuks maaks – reservatsiooniga, et tegu oli kristliku maaga poliitilises mõttes ja kristlastega kirikuõiguslikus mõttes. Alles 13. sajandi teisel poolel hakkasid vägivaldset misjonit kritiseerima kerjusordud, kes leidsid, et siinsele rahvale pole Kristuse tegelikku sõnumit kuulutatudki. Ometi läks veel kaua aega, sest alles 15. sajandil hakati tähelepanu pöörama usuelu tegelikule sisule.
Kas ristisõdijate eesmärk oli kristluse toomine või vallutus? Ajaloolaste vaatenurgast olid 13. sajandi ristisõdade kontekstis need eesmärgid mõlemad niivõrd läbipõimunud. Ristisõdade uurimisele pühendunud Briti ajaloolane C. Tyerman selgitab, et ristisõjad on fenomen, mida ei saa seletada tänapäevastest väärtushinnangutest lähtudes. Ristisõdadeni ei viinud ainult materiaalse kasu iha või usuline vagadus, tegemist oli erakordselt keerulise seguga vagadusest, religioossest idealismist, lootusest materiaalsele kasule ja murest oma hingeõnnistuse pärast – said ju oma tõotuse täitnud ristisõdijad indulgentsi.
Ristisõda võis olla ka mõjutatud päevapoliitikast. Näiteks on juhtumeid, kus risti võtmise ja paganate vastu sõtta mineku tingisid lahkhelid valitsejaga. Ristisõda oli hea põhjus mõneks ajaks pildilt kadumiseks, seejuures päästis ristisõdija staatus lahkujad võimalikest sanktsioonidest. Siinsed ristisõjad olid sama palju tingitud ka poliitilisest reaalsusest – Hispaania ja Läänemere piirkonnas tingis poliitiline ekspansioon ja asustustegevus ristisõdu, mitte vastupidi, nagu võis täheldada Lähis-Idas.
Ristisõdijad on olnud eestlase jaoks justkui kristluse maaletoojad, kuigi nende tegevus pole kuidagi kooskõlas Piibliga. Ennekõike kasutasid ristisõdijad kristlust poliitiliste ambitsioonide õigustamiseks või saavutamiseks. Nad tõid Eestisse “kristluse” ilma Kristuseta. Ka algkogudus ja esimesed kristlased ei levitanud maailmas kristlust sellisel moel. Piiblis on hulgaliselt kirjakohti, mis rõhutavad rahu ning mõistavad hukka igasuguse vägivalla. Kristluse olemus on hoopis midagi muud kui inimtekkeline ristisõdade ideoloogia. Jumal mõistab kahtlemata hukka igasuguse vägivaldselt peale surutud usu. Seetõttu võiksime vaadata teemale uue, sügavama pilguga.
Tekst: Annika Kuusk
Kasutatud allikad:
Altnurme, Riho. (2018) Eesti kiriku- ja religioonilugu. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.
Tyerman, Christopher. (2010). Jumala sõda. Ristisõdade uus ajalugu. Tallinn: Varrak
“Muidugi on selge, et Jeesuse õpetuses pole mingeid märke sellest, et Ta pooldaks vägivaldset misjoneerimist, kuid ajaloosündmused ja ajastu vaimulaad on pannud inimesi tegema asju, mis meile täna on täiesti vastuvõetamatud. Me võime nende inimeste motiive küll inimlikult püüda mõista, kuid mitte kuidagi Jumala sõnaga õigustada.”
Pärnu Immaanueli Baptistikoguduse emeriitpastor, endine EEKB Liidu president Joosep Tammo
