Kas vastab tõele klišee, et usklikud on lihtsalt rumalad inimesed? Eesti statistika näitab vastupidist. Statistikaameti andmetel peavad kõrgharidusega inimesed rohkem usku omaks – 34%. Keskharidusega inimestest tunnistavad usku 28% ning põhiharidusega inimeste puhul on vastav näitaja 21%*.
Vanglakaplan ja piibliõpetaja Allan Kroll
(Artikkel ilmunud 1.09.2025 TV7 ajalehes Head Uudised)
Eestlased olevat teaduseusku rahvas. Paljud näevad põhjuslikku seost eestlaste teaduseusu ja religioosse usuleiguse vahel. Religioonisotsioloogiliste ja üleeuroopaliste uuringute (Euroopa Sotsiaaluuring 2004, Eurobaromeeter 2005 ja 2010, EU Observer 2009) põhjal võib järeldada, et Eesti on üks kõige sekulaarsemaid riike Euroopas, lisaks ainult Tšehhi on samas seisus. Seejuures ei lasta ennast kõigutada ka sellel, et oma sekulaarsuse üle uhked eestlased torkavad silma erilise esoteerikalembusega (vt Elust, usust ja usuelust 2015).
Ma ei ole teadlane, vaid teoloog ja vanglakaplan. Seetõttu pean oma mõtiskluses toetuma endast targemate inimeste kirjutistele. Käesolevas artiklis tegelen lühidalt kahe küsimusega, milles usk ja teadus kokku puutuvad.
1. Kas religioosne ja teaduslik maailmapilt välistavad teineteist?
Üks tänapäeva tuntumaid võitlevaid ateiste, evolutsioonibioloog Richard Dawkins püüab veenda oma lugejaid ja kuulajaid argumendiga, et teadlased ei usu, kuna nad mõtlevad teaduslikult. Tegelikkuses on aga mitmed tuntud teadlased olnud usklikud ja pole tajunud religioosse ja teadusliku maailmapildi vastuolu. Aastatel 1901–2000 oli 65,4% kõikidest Nobeli preemia laureaatidest kristlased, sealhulgas 72,5% keemias, 65,3% füüsikas, 62% meditsiinis ja 54% majanduses.
Viimase 500 aasta jooksul on kristlastest teadlased teinud ajalugu muutvaid avastusi ja leiutisi:
- Mikołaj Kopernik (1473–1543). Preisi astronoom, matemaatik, arst ning heliotsentrilise maailmapildi alusepanija.
- Francis Bacon (1561–1626). Induktsionistliku teaduse metodoloogia rajaja.
- Johannes Kepler (1571–1639). Saksa astronoom, optik ja matemaatik.
- Galileo Galilei (1564–1642). Itaalia astronoom, filosoof ja füüsik.
- René Descartes (1596–1650). Prantsuse matemaatik, filosoof ja loodusteadlane.
- Blaise Pascal (1623–1662). Prantsuse matemaatik, füüsik ja filosoof.
- Robert Boyle (1627–1691). Iiri füüsik ja keemik ning katselise teaduse rajaja.
- Gottfried Wilhelm Leibniz (1646–1716). Saksa filosoof, matemaatik, füüsik, kes leiutas Newtonist sõltumatult diferentsiaal- ja integraalarvutuse.
- Isaac Newton (1643–1727). Inglise füüsik, matemaatik, astronoom, teoloog ja alkeemik, tänapäeva füüsika alusepanija. Tähelepanuväärne on, et Newton kirjutas rohkem teoloogiast kui füüsikast.
- Leonhard Euler (1707–1783). Šveitsi matemaatik ja füüsik, keda peetakse üheks ajaloo suurimaks matemaatikuks (tegeles ka astronoomia, mehaanika ja optikaga).
- Antoine Lavoisier (1743–1794). Prantsuse keemik.
- Alessandro Volta (1745–1827). Itaalia füüsik, keemik, kes leiutas elektriaku.
- André-Marie Ampere (1775–1836). Prantsuse füüsik ja matemaatik.
- Michael Faraday (1791–1867). Inglise füüsik ja keemik, kes arendas elektromagnetismi teooriat ja elektrokeemiat ning leiutas elektrimootori ja dünamo.
- Samuel Morse (1791–1872). USA leiutaja, maalikunstnik, matemaatik, telegraafi ja morsetähestiku leiutaja.
- Gregor Mendel (1822–1884). Tšehhi teadlane ja katoliku preester, geneetika kui teaduse rajaja ja pärilikkuse reeglite avastaja.
- Louis Pasteur (1822–1895). Prantsuse keemik ja üks mikrobioloogia rajajaist. Tõestas, et nakkushaigusi tekitavad organismivälised elusolendid. Lõi maailma esimese vaktsiini marutõve vastu ning vaktsiinid kanakoolera ja Siberi katku vastu.
- William Thomson (lord Kelvin) (1824–1907). Šoti füüsik, matemaatik, kes sõnastas termodünaamika seadused.
- James Clerk Maxwell (1831–1879). Šoti füüsik ja matemaatik, elektromagnetilise väljateooria rajaja ning elektromagnetismi ühtse teooria rajaja.
- Wilhelm Conrad Röntgen (1845–1923). Saksa füüsik, kes avastas 1895. aastal röntgenikiirguse. 1901. aastal pälvis ta esimese Nobeli füüsikaauhinna.
- Heinrich Hertz (1857–1894). Saksa füüsik, kes tõestas esimesena elektromagnetiliste lainete olemasolu.
- Max Planck (1858–1947). Saksa füüsik, keda peetakse kvantteooria rajajaks ning seega 20. sajandi üheks tähtsaimaks füüsikuks.
- Guglielmo Marconi (1874–1937). Itaalia insener ja raadio leiutaja.
- Igor Sikorsky (1889–1972). Lennunduse rajaja ja helikopteri konstruktor.
- Georges Lemaître (1894–1966). Belgia matemaatik, astronoom, füüsika professor ja preester, kes esitas esimesena teooria paisuvast universumist.
- Werner Heisenberg (1901–1976). Saksa füüsik, kvantmehaanika põhitõe formuleerija ja teoreetilise kvantmehaanika rajaja.
- Ernest Walton (1903–1995). Iiri füüsik, kes sai 1951. a Nobeli preemia.
- Charles Townes (1915–2015). USA teadlane, kes leiutas laseri ja sai 1964. a Nobeli preemia.
- Francis Collins (snd 1950). Inimgenoomi uurimise projekti juht.
- Michio Kaku (snd 1947), keda peetakse üheks meie aja suurimaks teadlaseks.
Kristlastest teadlased ja leiutajad
Ateism vs. agnostitsism
Üks ajaloo suurimaid teadlasi, Albert Einstein, tunnistas, et teadus ilma religioonita on lombakas ning religioon ilma teaduseta on pime. Tema sõnul aitab teadus meil tundma õppida füüsilist maailma ning religioon omalt poolt annab meile väärtuste ja moraali raamistiku. Mõistagi ei saa veendunud kristlane nõustuda sellega, et religioon (selle sõna positiivses tähenduses) taandatakse üksnes moraaliks ja väärtusteks, sest inimese usk puudutab ka kõike muud. Einstein ei pidanud ennast ateistiks, vaid agnostikuks ja „religioosseks mitteusklikuks“. Ateist eitab igasuguse mittemateriaalse reaalsuse olemasolu. Agnostik tunnistab, et ta ei tea, kas see on olemas või mitte. Ateism on ebaloogiline, kuna see esitab absoluutseid väiteid, omamata seejuures absoluutseid teadmisi. Väitmaks, et midagi pole olemas, peab teadma kõike, mis on olemas. Seda ei saa inimene oma 1380 grammi kaaluva ajuga iialgi teada. Agnostik tunnistab enda piiratust ja võimetust väljendada arvamust valdkondades, milles meil puuduvad objektiivsed teadmised.
Usk vs. teadus – uurimismudelid
Usk ja teadus ei pea ilmtingimata olema vaenlased ning religioosne ja teaduslik maailmapilt ei pea teineteist välistama. Usu ja teaduse vahekorda on hästi kirjeldanud füüsik ja teoloog Ian Barbour (1923–2013).
- Konflikt – üks välistab teise ja sõdib teise vastu.
- Sõltumatus – kumbki tegeleb oma valdkonnaga. Kummalgi on oma uurimisobjekt ja oma meetodid. Teineteise asjadesse ei puututa.
- Dialoog – kumbki arvestab teise poole avastuste ja panusega. Teineteist kuulatakse.
- Integratsioon – teise osapoole saavutusi ja avastusi võetakse üle ning integreeritakse oma maailmavaatesse.
Teaduse ja usu uurimisobjekti erinevust illustreerib tabavalt skulptuuri ja skulptori näide. Teadlane uurib skulptuuri (füüsilised tunnused, keemiline koostis jne), usklik suhtleb skulptoriga. Üks ei välista, vaid vastupidi täiendab teist. Skulptuuri uurides võib vaatlejale avaneda skulptori loomus. Millest räägib Michelangelo (1475–1564) marmorist skulptuur „Pieta“ (leinav Maarja hoidmas süles Jeesuse ristilt maha võetud surnukeha) selle autori kohta?
Nii usu kui teaduse ajaloos on äärmiselt piinlikke lehekülgi. Nii usku kui teadust on ajaloos kasutatud kurjal eesmärgil. Sunniviisiline ristiusustamine, inkvisitsioon ja nõiaprotsessid on mõtleva inimese jaoks samavõrd tülgastavad kui teaduse saavutused, mis on andnud meile näiteks massihävitusrelvad. Tänapäeval ei õigusta ilmselt ükski usklik kiriku tegevust, mis mõistis hukka Galileo Galilei (1564–1642) avastused. Samuti pole kerge leida inimest, kes õigustaks natsidoktor Mengele (1911–1979) „saavutusi“ arstiteaduses.
Teadus ei pea juhtima inimest eemale tema Loojast. Vastupidi, lugedes „looduse raamatut“, võib saada palju väärtuslikku infot Looja kohta.
2. Miks on universum olemas?
Miks üldse miski olemas on? Sellele küsimusele ei suuda teadus siiani adekvaatselt vastata. Miks on olemas aine, energia ja liikumine? Usklik inimene näeb universumi olemasolus ja selle peenhäälestuses Looja kätetööd. Intelligentse Looja olemasolu seletab universumi olemasolu, selle keerukust ja selle peenhäälestust paremini kui ükski muu teooria. Seda mõtet on tabavalt väljendanud Gilbert Keith Chesterton: “Evolutsionist peab mõeldamatuks seda, et Jumal lõi midagi eimillestki, aga peab täiesti võimalikuks, et eimiski lõi ennast ise millekski.”
Ateistlik teadus, mis välistab Looja olemasolu, nõuab samas, et me usuksime ühte imet, sest ilma selleta ei saa teadus hakkama. Terence McKenna sõnastab selle nii: “Lubage meile üks ime ja me seletame ära kõik ülejäänu. See üks ime on kogu universumi massi ja energia ning kõigi seda reguleerivate seaduste ilmumine ühe hetkega eimillestki.”
Universumi olemasolu põhjuste või tekkimise kohta on ajaloos olnud erinevaid teooriaid.
MÜÜT NR 1: Universum on igavene, see on alati olemas olnud ning sellel pole algust ega lõppu.
Teadus suutis 20. sajandil veenvalt tõestada, et mateeria, energia ja liikumine pole igavesed ning et universumi alguse (Suur Pauk) saab paigutada umbes 13,7 miljardi aasta tagusesse aega.
Teadus on kummutanud taoismi ja erinevate hinduismi panteistlike vormide väited sellest, et universum on jumalik ja seega igavene. Mateeria, energia, aeg ja ruum ei ole igavesed, vaid on millalgi tekkinud. Teoloog väidab, et Jumal lõi universumi ex nihilo (ld ‘eimillestki’). Teadlane tunnistab, et enne Suurt Pauku ei eksisteerinud mitte midagi (nn singulaarsus). Näib, et alguspunkt on sarnane, isegi kui teadlane ei tunnista, et Jumal oli see, kes tegi „Suurt Pauku“, luues taevad ja maa oma sõnaga. NASA Goddardi Kosmoseuuringute Instituudi (GISS) endine direktor Robert Jastrow väljendab seda humoorikalt: “[Teadlane] on roninud teadmatuse mäe otsa. Ta on vallutamas kõrgeimat tippu. Kui ta viimase kalju tippu jõuab, tervitab teda teoloogide kamp, kes on seal juba sajandeid istunud.”
MÜÜT NR 2: Universum ei ole igavene, vaid on iseenesest tekkinud.
Ükski asi ei saa olla iseenese põhjustajaks. Kõik olemasolev on millegi tekitatud – seda nimetatakse kausaalsuseks. Kausaalsus on teaduse universaalseim seadus ja ilma selleta oleks teadus võimatu. Selles kontekstis võiks Kreeka filosoofiaga kursis olevale inimesele meenuda Aristotelese „liikumatu liigutaja“ – keegi, kes on põhjustanud kõik olemasoleva. Usklik nimetab teda Looja Jumalaks.
Endine uuriv ajakirjanik ja raamatute autor Lee Strobel võtab ebateadusliku usuhüppe väited kokku nõnda: “Mitte millestki tekib kõik, elutust ainest tekib elu, juhus sünnitab universumi peenhäälestuse, kaos toodab informatsiooni, teadvusetusest tekib teadvus, mõistusetus põhjustab mõistuse.”
Teadus kasutab järelduste tegemiseks oma metoodikat: vaatleb ja teeb katseid selleks, et analüüsida teooriat või hüpoteesi. Loomist ei saa mõistagi vaadelda ega laborikatsega korrata. Vaadelda saab üksnes sündmuste ja protsesside tagajärgi. Kas mõõdetavaid tagajärgi (nt füüsikaseadused, antroopsusprintsiip – kõik parameetrid näivad olevat häälestatud nii, et need võimaldaksid elu planeedil Maa) vaadeldes saab põhjendatult väita, et see kõik on tekkinud iseenesest? Kuidas saab teadlane usaldada oma aju, mis on samuti juhuslike evolutsiooniprotsesside ja mutatsioonide tagajärjel arenenud selliseks, nagu ta on? Kui inimese mõistus on kõigest loodusliku valiku tagajärg, siis kuidas saab olla kindel juhusliku loodusliku valiku usaldusväärsuses? Aju olemasolu on aga teaduse tegemise eeltingimus.
MÜÜT NR 3: Universum ei ole igavene, vaid keegi või miski on selle tekitanud.
Universum on olemas, järelikult peab olema keegi või miski, mis selle põhjustas. Suure Paugu hetkel ja selle tagajärjel tekkisid mateeria, aeg, ruum ja energia. Ka füüsikaseadused, mis valitsevad kogu ainelist maailma, tekkisid Suure Paugu tagajärjel. Neid kõiki saab kirjeldada matemaatiliselt. Nobeli preemia laureaat, füüsik Eugene Wigner tõdeb: “Matemaatika on ebamõistlikult efektiivne.” Usklik inimene on veendunud, et intelligentne Looja on selle oma tarkusega selliseks loonud. „21. sajandi Einstein“, teoreetiline füüsik ja futuroloog Michio Kaku kirjeldab seda nõnda: “Olen jõudnud järeldusele, et me elame maailmas, mille reeglid on loonud intelligentne olevus. Uskuge mind, kõik see, mida me tänapäeval juhuseks nimetame, ei ole varsti enam loogiline. Minu jaoks on selge, et inimesed eksisteerivad tänu mingile plaanile, mille reeglid on loonud ja kujundanud universaalne intelligentsus, mitte juhus.”
Sir Isaac Newton väljendas seda mõtet üle 300 aasta tagasi nii: “See ülikaunis Päikese, planeetide ja komeetide süsteem võis tekkida vaid intelligentse ja vägeva Olendi nõul ja määramisel.”
Teadus ei saa tõestada Jumala olemasolu või seda, et Jumalat ei ole olemas. Kristlased ei pea uskuma „lünkade Jumalat“, ehk püüdma tõestada Jumala olemasolu nähtuste kaudu, millele teadus veel vastata ei suuda. See on libe tee. Inimestele meeldib uskuda, et oleme ratsionaalsed, aga tegelikkuses oleme pigem emotsionaalsed olendid, kes püüavad enda emotsionaalseid otsuseid põhjendada ratsionaalsete argumentidega. Uskumise või mitteuskumise põhjused peituvad reeglina hoopis milleski muus. Minu teoloogiaõpingute ajal väljendas seda mõtet EMKTSi tolleaegne rektor Andrus Norak: “Kui näed võitlevat ateisti, siis otsi alati selle taga isiklikke põhjuseid.” Nendeks võivad olla lapsepõlve pettumused, ebameeldivad kogemused seoses usu või kirikuga jne. Seda on ausalt tunnistanud filosoof Thomas Nagel, öeldes: “Ma tahan, et ateism vastaks tõele. Ma ei taha, et Jumal oleks olemas. Ma ei taha, et universum oleks säärane!”
Karl Marx kirjutas, et religioon on oopium rahvale. See uimastab ja vaigistab eksistentsiaalset valu, tõotades kannatavale töölisklassile tulevast, paremat maailma. Aga äkki pole religioon mitte oopium, vaid nuuskpiiritus uinuvale maailmale?
* Baruch Aba Shalev, 100 Years of Nobel Prizes. Atlantic Publishers and Distributors, 2003, lk 57–61.
Raamatusoovitused:
- Andrews, Edgar. Kes tegi Jumala? Tallinn: Allika, 2012.
- Strobel, Lee. Kohtuasi Looja kasuks. Tallinn: Logos, 2007.
- Ross, Hugh. Jumal ja kosmos. Tallinn: Logos, 1996.
