Jeesuse ülestõusmine – fakt või muinasjutt?

Artikkel ilmus TV7 ajalehe Head Uudised 2025 kevad-suvi numbris
Autor: Piibliõpetaja Allan Kroll

Ülestõusmispühade ajal tähistavad maailma 2,38 miljardit kristlast ajaloo kõige tähtsamat sündmust, Jeesuse ihulikku ülestõusmist surnuist. Kas on tegemist pimeda usu või ajaloolise faktiga?

Kas Jeesuse ihuliku ülestõusmise ajaloolisus on üldse tähtis? Äkki piisab ainult isiklikust usust ja kogemusest? Kui nii, siis võiks sama hästi uskuda ka Punamütsikest või Kalevipoega. Ajalugu ja õpetust ei saa teineteisest lahutada. Ajalugu peab kinnitama õpetust ja õpetus peab baseeruma ajaloolisel tõel.

Kristlus on rajatud ajaloolistele faktidele, mitte müütidele või legendidele. Ilma Jeesuse ihuliku ülestõusmiseta poleks lunastust, kristlust ega kogudust. Jeesuse ihulik ülestõusmine on tunnistus sellest, et Ta on tõesti Jumala Poeg ning et see, mida Ta oma maapealse elu ajal õpetas, on tõde. Apostlid kuulutasid nelipühipäeval Jeesuse ihulikku ülestõusmist kui ajaloolist tõsiasja, samas linnas, kus Jeesus oli 53 päeva varem hukatud. Mis muutis arad ja pettunud jüngrid kartmatuteks evangelistideks? See oli reaalne kohtumine ülestõusnud Jeesusega. 

Selleks, et tõestada Jeesuse ihuliku ülestõusmise tegelikkust, on esmalt tarvis veenduda selles, et Ta suri.

Faktid Jeesuse kohta

1. Jeesus suri

Rooma impeeriumis hukati kodanikke reeglina pea maharaiumise teel. Mittekodanikke võis risti lüüa. Enne ristilöömist piitsutati inimest piitsaga, mida nimetati „üheksa sabaga kassiks“. Selle piitsa sisse oli põimitud metalli või kivitükke ning need rebisid inimese ihu küljest lahti nahka, liha ja kõõluseid. Mõni piitsutati surnuks, nii et risti ei jõutudki teda lüüa. Jeesust peksti ja piinati nii jõhkralt, et Jesaja kuulutab ette, et kannatav Messias polnud inimese sarnanegi. Pärast selliseid piinasid löödi inimese kätest ja jalgadest läbi jämedad naelad. Inimene piinles ristil keskmiselt poolteist päeva, seda kõike põletava päikese käes, näljas ja janus. Ristil rippudes ei saanud inimene vabalt hingata. Selleks pidi ta ennast läbinaelutatud jalgade abil üles upitama. Kui ta seda enam ei jaksanud, siis ta lämbus. Sellepärast löödi ka Jeesuse kõrval olnud röövlite jalaluud pooleks. 

Jeesus oli selleks ajaks juba surnud, kuid et selles veenduda, torkas sõdur talle odaga külje sisse. Johannes ütleb, et sealt tuli välja verd ja vett. See tähendab, et oda läbistas südame ümber oleva kotikese, pericardium’i, ja tungis südamesse. Jeesus oli surnud. Hukkamist teostasid asjatundjad ning tunnistasid Ta surnuks. Ristilöömisest ei väljunud keegi elusalt. Isegi 1. sajandi mittekristlikud ajaloolised allikad (Josephus, Tacitus, Babüloonia Süneedrium) kinnitavad fakti, et Jeesus suri.

2. Jeesuse haud oli tühi

Harilikult ei lubatud ristilööduid matta, vaid surnukehad visati prügimäele, koertele ja raisakullidele söögiks. Vahel tehti ka erandeid. Joosep Arimaatiast laskis Jeesuse surnukeha panna enda isiklikku hauakoopasse. Hauakoopa avause ette veeretati kivi, mis võis olla kuni 1,5 tonni raske. Kolmandal päeval oli kivi hauakoopa avause eest ära veeretatud ja haud tühi. Tühi haud iseenesest aga ei tõesta Jeesuse ülestõusmist, sest kui tänapäeval kaoks laip surnukuurist, siis ei tähenda see veel seda, et keegi oleks surnuist üles tõusnud.

3. Ülestõusmisjärgsed ilmumised

Keegi ei näinud seda hetke, kui Jeesus üles tõusis. Esimene inimene, kellele Jeesus ilmus, oli naine, Maarja Magdaleena. Kui ülestõusmise jutt oleks olnud Jeesuse jüngrite väljamõeldis, siis poleks nad kindlasti selle esimeseks tunnistajaks valinud naist, sest naisterahva tunnistust ei peetud tol ajal isegi kohtus arvestatavaks.

Tühi haud üksi ei veennud kõhklevaid jüngreid, ega pea ka meid veenma. Jeesus ilmus 40 päeva jooksul enam kui 500 inimesele. Millises kohtusaalis selline tunnistus ei päde? Jüngrid nägid ülestõusnud Jeesust, rääkisid ja sõid koos Temaga jne. Skeptikud väidavad, et õpetuse Jeesuse ülestõusmisest mõtlesid jüngrid ise välja, et oma nurjunud Messia-ootusi õigustada. See eeldaks kas teadlikku pettust või kollektiivset mälukaotust. Paulus ütles umbes 25 aastat pärast Jeesuse ülestõusmist korintlastele, et suur osa neist 500-st, kellele Jeesus pärast ülestõusmist ilmus, elavad veel praegugi. Neil oli võimalus kontrollida fakte. Tunnistajad olid elus ja terved! Kas see uskumine ja kuulutamine tuli neile kuidagi kasuks? Vastupidi. Neid kiusati taga ja praktiliselt kõik nad pidid oma usu eest eluga maksma.

4. Jüngrite muudetud elu

Mis võis muuta peitu pugenud, pettunud ja arad jüngrid julgeteks evangelistideks, kes kuulutasid Jeesuse ülestõusmist samas linnas, kus Jeesus oli vähem kui kaks kuud tagasi hukatud? Nad kuulutasid seda isegi Suurkohtu ees, mis oli Jeesuse surma mõistnud. Kas nad ise mõtlesid selle välja?  siis miks?

Kuulsaimad müüdid

Pole tarvis imestada, et maailma kõige kuulsamat ja enim ajalugu mõjutanud sündmust on püüdnud paljud ümber lükata. Vaatame järgnevalt kuulsamaid vandenõuteooriaid.

Müüt nr 1: Jeesuse surnukeha varastati ära

Tegemist on vanima teooriaga Jeesuse ülestõusmise vastu. Selle mõtlesid välja Jeruusalemma ülempreestrid, et selgitada rahvale Jeesuse surnukeha kadumist. Väidetavalt varastasid Jeesuse jüngrid ise Tema surnukeha ära ja hakkasid siis kuulutama, et Jeesus on surnuist üles tõusnud.

Kes tahaks kannatada ja hiljem surra teadliku vale eest? Mida jüngrid selle „väljamõeldisega“ saavutasid? Peetrus, Andreas, Jakoobus Alfeuse poeg, Filippus, Siimon, Bartolomeus löödi risti, Taddeus lasti nooltega surnuks, Jeesuse vend Jakoobus visati kividega surnuks, Toomas tõmmati oda otsa, Jakoobus Sebedeuse poeg ja Matteus tapeti mõõgaga. Johannes suri ainsana loomulikku surma.

Jüngrid isegi ei uskunud Jeesuse ülestõusmist, mistõttu on alusetu väita, et nad inimeste teadlikuks eksitamiseks ise selle loo välja mõtlesid. See ei klapi ka jüngrite iseloomuga, sest enne olid nad kartuses oma elu pärast ennast ära peitnud, aga hiljem olid valmis selle õpetuse eest surema. Seega pole teooria eriti veenev ning pealegi on selles silmnähtav vastuolu.

Kui valvesõdurid väidetavalt magasid, siis ei saanud nad näha, et just Jeesuse jüngrid varastasid surnukeha hauast ära. Kohtus ei pea vett tunnistus, mis räägib sellest, et sel ajal, kui sina magasid, tuli naabrimees ja varastas su mobiiltelefoni ära. Kui sa magasid, siis sa ei saanud ju näha, kes seda tegi. Jeesuse surnukeha varastamine polnud jüngrite, juutide ega ka roomlaste huvides. Jüngrid saanuks selle eest ainult tagakiusu ja viletsust, juudid ja roomlased ainult segadust ja rahvarahutusi.

Müüt nr 2: Jeesus minestas ristil ja teda peeti ekslikult surnuks

Jeesuse surm on kinnitatud fakt. Mõned skeptikud siiski väidavad, et Ta lihtsalt minestas ristil ja hiljem toibus jahedas hauas. Jüngrid nägid Jeesust ja hakkasid seetõttu kuulutama Tema ülestõusmist. Odatorge südamesse välistab minestamise, aga see pole ainus argument. Oletame, et Jeesus oleks suutnud poolsurnuna surilinad enda ümbert ära kiskuda, 1,5 tonnise kivi seestpoolt haua eest ära veeretada ja siis jüngritele ilmuda. Kas sellist vaatepilti nähes oleksid nad hakanud ülestõusmist kuulutama? Ma arvan, et nad oleksid kiiremas korras arsti kutsunud, mitte hakanud kuulutama, et Jeesus on üles tõusnud.

Müüt nr 3: Jüngrid läksid vale haua juurde

Selle teooria järgi läksid naised vale haua juurde, leidsid selle tühja olevat ning hakkasid kuulutama Jeesuse ülestõusmist. Kas siis Peetrus ja Johannes ei suutnud ka õiget hauda üles leida? Kas Joosep Arimaatiast unustas ära, kus see haud oli? Miks keegi siis õiget hauda üles ei leidnud? Kui jüngrid hakkasid kuulutama Jeesuse ülestõusmist, siis oleks ju nende väite väga lihtsalt saanud ümber lükata. Keegi oleks võinud juhtida nende tähelepanu sellele, et õige haud on kuskil mujal ja surnukeha endiselt hauas. Kahtlemata oleks noor usuliikumine selle tagajärjel lõplikult kokku varisenud.

Müüt nr 4: Ristil oli vale mees

Seda teooriat levitab näiteks Koraan, mis kirjutati üle 600 aasta hiljem. Teooria toetajad väidavad, et risti löödi Siimon Küreenest, kes aitas Jeesusel risti kanda. Jeesus ise hiilis salaja minema ja hiljem Ta ilmus oma jüngritele ning väitis, et on surnuist üles tõusnud. Kas roomlased ei suutnud aru saada, et see, keda nad hakkavad risti lööma, ei olegi enne veriseks piitsutatud Jeesus, vaid hoopis keegi teine?

Kas Jeesuse ema, risti all, ei suutnud aru saada, et see polegi tema poeg? Selle teooria alusel saab väita, et Johannes, kes oli samuti risti all, ei saanud aru, et see on hoopis Siimon Küreenest, mitte Jeesus, kellega ta 3,5 aastat koos oli käinud.

Müüt nr 5: Jüngrid nägid hallutsinatsiooni

Selle teooria pooldajad väidavad, et kuna Jeesuse jüngrid tahtsid nii väga näha ülestõusnud Jeesust, siis nad nägidki. Väidetavalt see nägemus polnud mitte midagi muud kui hallutsinatsioon. Tegelikkuses lasi ülestõusnud Jeesus oma jüngritel ennast katsuda, sõi koos nendega ja ilmus neile korduvalt enne taevasse minekut. Massiliselt ühiselt hallutsineerimist pole ajaloos siiani veel täheldatud, seega enam kui 500 inimest ei saanud seda endale lihtsalt ette kujutada.

Müüt nr 6: Jüngritele ilmus tont

Hallutsinatsioon on midagi ebareaalset, mis on olemas ainult inimese enda mõistuses. Tont on midagi reaalset – vaimumaailma olend, kes väidetavalt ilmus jüngritele. See on hämmastav, et inimesed on valmis uskuma kasvõi kummitusi, selle asemel et mitte tunnistada Jeesuse ülestõusmist. Mõlemad teooriad oleks saanud väga lihtsalt ümber lükata. Keegi oleks võinud inimestele Jeesuse haua ja surnukeha kätte näidata ja kogu selle hulluse lõpetada.

Mõned usuvad, et UFO-d viisid Jeesuse surnukeha ära, mõned seda, et lihasööjabakter sõi kogu Jeesuse surnukeha hauas ära, nii et Temast jäid alles ainult surilinad. Aja jooksul on pakutud väga erinevaid ja sageli ulmelisi teooriaid, mis on niivõrd erakordse sündmuse puhul üsna tavaline. Lõppkokkuvõtteks tuleb tõdeda, et ainus vettpidav õpetus on see, mida Uus Testament edastab.