Artikkel ilmus TV7 ajalehe Head Uudised 2026 kevad-suve numbris
Hanna-Kerli Kippel on noor naine, kes oli kriitiline kõige suhtes, mis puudutas Iisraeli. Üks ootamatu kohtumine ülikooliõpingute ajal muutis tema vaateid täielikult. Pärast isiklikku kogemust ja põhjalikumat uurimist on ta veendunud, et Iisraeli teemadel vajame senisest rohkem avatud meelega süvenemist.
Hanna-Kerli Kippelit intervjueeris Annika Kuusk
Kuidas tekkis huvi Iisraeli vastu?
Ma ei kasvanud üles erilise armastusega Iisraeli vastu. Kuigi mu vanemad on pastorid ja Iisrael oli kristlaste seas kõneaineks, ei olnud see teema mulle lapse ega noorena südamelähedane, minu arusaam jäi pinnapealseks – sügavamat teadmist või isiklikku seost mul pikka aega ei olnud.
Minu jaoks algas lugu Budapesti ülikoolis, kus õppisin rahvusvahelisi suhteid. Huvitaval kombel olin tol ajal oma vaadetelt pigem Iisraeli-vastane. Kõik, kes on õppinud politoloogiat või rahvusvahelisi suhteid, teavad, et nendes valdkondades levivad teatud ideoloogiad ja välja on kujundatud kindlad narratiivid – see on rahvusvaheline poliitika. Juba õpingute alguses mõjutas mind üks peamine narratiiv: palestiinlased on põlisrahvas ning kuri Iisrael tuli ja võttis neilt maa ära ja tappis nende lapsi. Mäletan Iisraeli kohta kirjutatud kriitilisi raamatuid ja peetud loenguid, kus väideti, et Iisrael rikub rahvusvahelist õigust. See oli ka minu tollane vaade.
Minu lugu võttis ootamatu pöörde ühe üleloomuliku kogemuse kaudu. Tudengite reisil Bosniasse kohtusime Sarajevos juhuslikult umbes viiekümnendates eluaastates viisaka väljanägemisega mehega. Hetkel, mil ma teda nägin, täitis mind seletamatu sügav kurbus ja erakordselt tugev kaastunne. Hiljem palves küsisin Jumalalt selle kohta ning Ta näitas mulle Piiblist kirjakohta, kus Jaakob põgeneb kõrbes ja Jumal ilmutab end talle esimest korda. Jaakob ütleb Jumalale: “Kui viid mind elusalt tagasi, teenin Sind.” (vt 1Ms 28:20–22) Jumal kõnetas mind väga selgelt ja tahtis, et ütleksin sellele mehele, et Jumal teab, kes ta on ning et kui ta hüüab appi Jumala nime, viib Jumal ta koju.
Järgmisel päeval kohtasin seda meest uuesti. Kutsusin ta kohvile ja rääkisin talle selle sõnumi. Nägin, et see puudutas teda sügavalt. Kui ta ütles, et on juut, täitis mind hetkega üleloomulik armastus juudi rahva vastu ja selge teadmine, et minu vastas istub mu vend. Ma nägin äkitselt suuremat Jumala lugu. Kõik, mida Piibel Jumala loost Iisraeliga räägib, sai korraga elavaks ja isiklikuks. Mees rääkis, et ta on holokaustis ellujäänute laps, kaotanud mõlemad vanemad. Lein on olnud nii suur ja talumatu, et ta oli sellest ajast saadik reisinud paigast paika ega teadnud enam, kus on tema kodu. Palvetasime koos ja tajusin selgelt, et Jumal tahab teda Iisraeli viia. Ma usun, et see kohtumine muutis tema elu ja kindlasti muutis see minu oma. Ühtäkki nägin kõige keskel Iisraeli ja mulle avanes kogu teema täiesti uuel viisil.
Kas pärast seda sündmust hakkasid teemat rohkem süvitsi uurima?
Hakkasin teadlikult uurima Iisraeli vaatepunkti ning ajaloolisi allikaid lugedes ilmnes üha rohkem moonutusi ja vastuolusid. Tänase konflikti mõistmiseks tuleb vaadata ajas tagasi.
Iisraeli riigi rajamise lugu osutus uurides hoopis teistsuguseks kui see, mida olin varem õppinud. Ühegi konflikti puhul ei saa enamik meist teada täielikku tõde – me näeme alati kellegi tõlgendust. Seepärast on oluline, millistele eeldustele arusaam toetub. Kui alused on valed, kinnistub paratamatult ka moonutatud pilt.
Läbi ajaloo on juudivastasus olnud tugevalt ideoloogiline ning see konflikt ei ole algusest peale seisnenud pelgalt palestiinlaste riikluse küsimuses, vaid selles, et juutidel ei tohi selles piirkonnas olla üldse kohta. Selle juured ei ole üksnes kohalikes kannatustes, vaid laiemas religioosses ja poliitilises vastuseisus. Ma ei väida, et Iisrael on kõiges eksimatu või selle valitsus oleks täiuslik, aga nägin nii ühte kui ka teist poolt. Kuid mida rohkem teemat uurisin, seda selgemaks sai, et selle sõja tegelik sisu on palju keerulisem kui see pilt, mida enamasti näidatakse.
Kas läksid mõne õppejõuga vaidlema?
Ma esitasin tegelikult professorile lihtsaid küsimusi. Mida ütleb Iisrael ise oma tegevuse kohta ja milline oli sellele eelnenud taust? Vastuseks sain sageli emotsionaalseid ja isegi manipuleerivaid reaktsioone: „Miks sa üldse selliseid küsimusi küsid?“ See tundus kummaline.
Meile tundub, et meil on õigus pelgalt seetõttu, et oleme lugenud mõnda artiklit, kuid tegelikult ei pruugi me mõista teema sügavamat tausta. Selle teema puhul peaks iga inimene lähenema eeldusest, et küsimusi on rohkem kui vastuseid.
Toon ühe konkreetse näite. Pärast bakalaureuseõpinguid Budapestis soovisin jätkata haridusteed julgeolekuvaldkonnas. Ühel hetkel jõudis minuni info stipendiumidest ja õpivõimalustest Iisraelis. See tundus hea mõttena, sest Eestis on väga vähe inimesi, kellel oleks Lähis-Idas õppimise kogemus. Iisraeli õppima minnes vajasin soovituskirja Eesti õppejõult, kellega mul oli varasemalt positiivne kontakt. Alguses oli ta toetav ja rõõmus, kuid hetk pärast sihtkoha mainimist muutus tema suhtumine totaalselt – rahulikust, erudeeritud professor ärritus, küsides, miks ma üldse sinna minna tahan. Püüdsin mõista, kas tema vastuseisu taga on mingi loogiline või akadeemiline põhjendus. Peagi sai selgeks, et seda ei olnud – tegemist ei olnud ratsionaalse vastuse, vaid vaimse vastuseisuga.
Minu kogemused Iisraeliga on korduvalt näidanud, et tegu ei ole ainult poliitilise või akadeemilise küsimusega – mängus on ka vaimsed jõud ja ideoloogilised agendad. Mõnikord võib vastuseis tunduda täiesti irratsionaalne.
Kas Iisraelis elamine muutis su vaateid täielikult?
Vahel võib jääda mulje, et erinevad ideoloogiad mõjuvad inimestele Iisraelis kohe eriti tugevalt ja nad kalduvad pooldama ühe poole narratiivi. Sellisel juhul reaalsus moondub ja ei suudeta näha enam loo taga olevaid inimesi. Minule mõjus see keskkond vastupidiselt – ma õppisin nägema palju kaugemale. Õppisin ja töötasin Iisraelis kokku viis aastat ja puutusin kokku nii juutide, Iisraeli araablaste kui ka palestiinlastega.
Terrorirünnakuid kogesin väga isiklikult ja reaalselt – olin ise olukorras, kus oleksin pidanud olema rünnaku sihtmärgiks osutunud bussis. Nägin palestiinlasi rõõmustamas rünnaku üle, mis tappis juute – see raputas mind sügavalt. Samal ajal väljendasid paljud mu juutidest ja ka araablastest sõbrad siirast kaastunnet kõigi kannatajate vastu, sõltumata rahvusest. Nägin, et Iisraeli rahva valdav hoiak oli see, et nad soovivad elada rahus oma naabritega. Sellistel hetkedel ei ole küsimus enam valitsuse otsustes, vaid selles, mis on päriselt inimese sees.
Mõistsin ka, kui sügavas ideoloogilises lõksus palestiinlased on. Reaalne kannatus koos põlvkondade jooksul edasi antud vihkamise, juute demoniseeriva narratiivi ja ohvrimentaliteediga muudab inimest nii, et ta ei suuda võtta mitte mingisugust vastutust. Sellises olukorras ei ole väljapääsu ega lahendusi. Sama kehtib ka Iisraeli kohta – ühtepidi tuleb mõrvarlik agenda ja seda elluviivad isikud kõrvaldada, et ennast kaitsta, aga kui kaob võime näha palestiinlasi inimestena, ei ole teed edasi. Minu jaoks maskid langesid ja pilt muutus selgemaks.
Kuidas elavad araablased Iisraelis? Milline on nende identiteet ja suhtumine?
Araablasi elab Iisraelis palju ja nad tunnevad end seal koduselt ja toetavad riiki, teenides isegi Iisraeli kaitseväes. Paljude jaoks ei ole suurim probleem mitte Iisrael ise, vaid hävitavad ideoloogiad. Araabia ühiskondades on au ja avalik kuvand kultuuriliselt väga tähtis, mistõttu sageli erineb ametlik retoorika ja kulissidetagune tegelikkus. Kuigi piirkonnas on pinge püsinud alates 1948. aastast, on sõlmitud rahuleppeid ja araabia maailmas toimuvad muutused, eriti noorema põlvkonna seas.
Iisrael on Lähis-Ida ainus demokraatlik riik. Võrreldes ümbritsevate riikidega Vahemere idarannikul on kohalike araablaste jaoks Iisrael tegelikult parimaid elukohti. Iisraeli araablastel on lähipiirkonna parim elatustase, esindatus poliitikas ja ligipääs haridusele ning meditsiinile. Ka pärast 7. oktoobrit osalesid araablased kannatanute abistamises ja Gazas toimunud sõjas. Samas ei ole Iisrael täiuslik – nagu igas ühiskonnas, leidub ka seal rassismi. Iisrael riigina seda kindlasti ei poolda.
Milliseid sarnasusi näed veel Eestiga lisaks sellele, et oleme demokraatlikud väikeriigid?
Eestil ja Iisraelil on tõsised julgeolekuprobleemid – Eestil üks ohtlik naaber, Iisraelil neid mitmeid, nii riike kui ka terroriorganisatsioone. Iisrael ja Eesti jagavad samu väärtusi – valitud võim, rahva hääl ja erinevate gruppide esindatus. Iisraelis toimivad demokraatlikud mehhanismid ka praktikas, sh otsused vähemuste kasuks. Inimesed ei tea, et Iisraeli ülemkohus on teinud korduvalt otsuseid araablaste ja palestiinlaste kasuks. Siiski sageli seatakse Iisraelile standardid, mida teistelt riikidelt ei nõuta.
Oled hiljuti alustanud saatesarja „Miks Iisrael?“. Kuidas see sündis?
Alates 2020. aastast, mil Iisraelist Eestisse naasin, nägin kogudustes suurt vajadust selgituste ja tervikpildi järele – infot on palju, kuid mõistmist vähe. Minu kogemusel avaneb see teema pigem südame kaudu. Eelmisel suvel palvetasin selle teema pärast koos lähedase Iisraeli sõbraga. Vahetult pärast seda sain kutse juhtida TV7 Iisraeli-teemalist saadet. Sisemiselt teadsin, et see on õige samm ning sündis visioon vestlussaatest, mis läheks uudistest sügavamale.
Kuidas sa ise orienteerud infosõjas ja eristad fakte propagandast?
Propagandat on mõlemal poolel, seetõttu tuleb alustada küsimusest, mis tegelikult juhtus. See nõuab rahulikult konteksti süvenemist. Seejuures tuleb ka tunnistada endale ausalt, et siit kaugelt me ei tea tegelikult väga midagi. Sotsiaalmeedia ei ole enamjaolt usaldusväärne allikas – tervikpilt tekib siis, kui analüüsida fakte ja eri vaatenurki. Tõele lähemale jõudmine nõuab esimestest emotsioonidest eemaldumist ja kainet mõtlemist, mitte pealkirjade uskumist.
Ka rahvusvahelised organisatsioonid ei ole alati neutraalsed. ÜRO on eelkõige poliitiline, mitte akadeemiline institutsioon ja selle otsuseid on mõjutanud ka paljud Iisraeli suhtes vaenulikud riigid. Seda näitab selgelt ebaproportsionaalne hulk Iisraeli-vastaseid resolutsioone võrreldes konfliktidega, kus toimub tegelik genotsiid ja kui on näljahäda, näiteks Aafrikas ja Aasias. See vastuolu ei ole juhuslik ja peaks panema küsima, miks just Iisrael on pideva fookuse all.
Veelgi kõnekam on fakt, et ÜRO Inimõiguste Nõukogu juht on olnud Iraan. Riik, mille enda inimõiguste olukord on katastroofiline. Samal ajal on korduvalt paljastatud ideoloogiline kallutatus, korruptsioon ning relvade ja raha väärkasutus ÜRO-s. UNRWA-s on töötanud Hamasi liikmed ning on tõendeid, et saadud abi on suunatud terrori toetamiseks.
Ometi võetakse ÜRO väiteid sageli automaatselt tõena. Meedias tsiteeritakse „rahvusvaheliste ekspertide sõnu“, kuigi raportid on küsitava kvaliteediga. Keegi ei kontrolli – sest „ÜRO ju ütles“.
Päris palju levib ka juudivastaseid vandenõuteooriad. Kuidas kommenteerid?
Oluline on selgelt eristada valitsuse kriitikat rahva demoniseerimisest. Iga valitsust võib ja peabki kritiseerima – ka Iisraeli oma, nii nagu me ei pea eksimatuks ka Eesti valitsust. Probleem tekib siis, kui poliitiline kriitika muutub väiteks, et „juudid on kõiges süüdi“. See ei ole enam analüüs, vaid antisemitism – ajalooliselt korduv ja ohtlik muster. Samuti on moraalselt ja ajalooliselt õigustamatu seada kahtluse alla Iisraeli riigi olemasolu tervikuna. See loogika sarnaneb Venemaa suhtumisega Ukrainasse ning viib paratamatult vägivalla ja inimelude kaotuseni.
Sageli ei märgata, kui kergesti libiseb Iisraeli kriitika rahvuslikuks vihaks. Siin tasub meeles pidada, et Iisrael on maailma ainus juudi rahvusriik, samamoodi nagu Eesti on eestlaste rahvusriik. Me elame rahvusriikide maailmas, hoolimata sellest, et rahvuslus on tänapäeval sageli halvas valguses. Vähemuste ja sisserändajate olemasolu ei muuda seda põhifakti ei Eestis ega Iisraelis.
Milliseid müüte oled veel kohanud?
Müüt 1: Iisrael ajab Läänekaldal araablasi suvaliselt kodudest välja
Sageli käsitletakse Läänekalda majade lammutamist kui süstemaatilist araablaste väljatõstmist. Tegelikkuses on paljud neist hoonetest ehitatud ilma loata ning nende ümber on toimunud aastakümneid kestnud õigusvaidlused. See ei erine olukorrast, kus ka Eestis sekkub riik loata ehitamise korral. See ei tähenda, et juudi äärmuslaste seas ei esineks vägivalda – on olnud rünnakuid, süütamisi ja raskeid kuritegusid. Need on reaalsed ja kahetsusväärsed ning ka Iisraeli riigil on olnud äärmiselt keeruline omaenda äärmuslastega toime tulla. Olukord ei ole mustvalge, vaid mitmetahuline.
Müüt 2: Iisrael paneb Gazas toime genotsiidi
Genotsiid tähendab teadlikku ja sihipärast rahvuse hävitamist, nagu holokaust. Kui võrrelda seda ajalooliste genotsiididega – nagu Rwanda, Armeenia või holokaust –, siis näeme seal dokumenteeritud massihaudasid ja süsteemset hävitustööd. Selliseid tõendeid Gaza kohta ei ole, kuigi neid püütakse näidata. Paljud arvud pärinevad Hamasi kontrollitavatest allikatest, mida sõltumatud eksperdid on kahtluse alla seadnud. Gazas toimub linnasõda, kus terroristid kasutavad oma rahvast inimkilbina, mis teeb tsiviilohvrite vältimise väga keeruliseks. Iisraeli operatsioonide tsiviilohvrite osakaal on ajaloolises võrdluses erakordselt madal. Fakt on see, et inimesi teavitati operatsioonidest ette ning bossid istusid tunnelites, rahvas oli majades. Enne genotsiidile viitamist tuleb rahulikult faktidele otsa vaadata. Ma ei eita, et ohvreid on olnud – loomulikult on. Kuid numbreid on sageli teadlikult ülepaisutatud ning harva selgitatakse ausalt, miks ja kuidas inimesed hukkusid.
Müüt 3: Iisrael takistab Palestiina riigi loomist
Levinud arusaam, et Palestiina riigi puudumine on Iisraeli süü, ei vasta tõele. Aastakümnete jooksul on olnud mitmeid läbirääkimisi ja rahuplaane, mille raames Iisrael on olnud valmis loovutama territooriumi Palestiina riigi rajamiseks. 2005. aastal eemaldas Iisraeli riik sunniviisiliselt Gaza sektorist 21 juudi asundust ning see ala anti palestiinlastele omariikluse arendamise eesmärgil. Aasta hiljem toimusid valimised ja võimule tuli ülekaalukalt Hamas – organisatsioon, mille eesmärk ei ole riigi rajamine, vaid juutide hävitamine. Rahvusvaheline abi suunati tunnelite ja relvastuse ehitamisse. See muster on lähiajaloos palju kordunud: Iisrael on olnud vastutulelik, vastaspool keeldunud koostööst.
Müüt 4: Iisrael on niisama okupeerinud maid
Miks räägitakse okupatsioonist, müüridest, kontrollpunktidest, aga ei küsita, miks need tekkisid? Need tekkisid reaalse julgeolekuohu tõttu, kuna kohvikuid ja busse lasti õhku, enesetaputerroriste ja rakette oli väga palju (nt teise Intifada ajal). Iisrael pidi tegutsema, sest vastasel juhul oleks jätkunud tsiviilisikute tapmine.
Müüt 5: Palestiinlaste kannatused on täielikult Iisraeli vastutus
Tuleb tunnistada palestiinlaste väga reaalset inimlikku tragöödiat. Kui inimene sünnib keskkonda, kus kogu viha on suunatud Iisraeli vastu, kus puuduvad väljavaated ning kus elu kontrollib terroriorganisatsioon, siis on see vaimne ja füüsiline vangla. Kuid Iisraeli ei saa süüdistada oma kodanike kaitsmises. Võib arutleda, kas oleks pidanud midagi teisiti tegema läbirääkimistes ja/või sõdade ajal. Ehkki Iisrael on riik ja sõjaliselt ülekaalus, ei saa temale ainsana vastutust lükata – ei palestiinlaste ühiskonnas toimuva eest, vägivalla algpõhjuste ja ideoloogia levitamise ega, konflikti kulgemise eest. Nagu üks Iisraeli toetav Palestiina poliitik hiljuti ütles – muutus ei ole võimalik seni, kuni end nähakse ainult kollektiivselt ohvrina; kompromissidest keeldutakse, kaotust ülistatakse lahenduste asemel ning vastutuse võtmist välditakse.
Müüt 6: Palestiina rahvuslik identiteet on ajalooline
Palestiina ei olnud enne Iisraeli riigi loomist iseseisev riik, vaid eri araabia kogukondade (jordaanlased, süürlased) asuala eri impeeriumide koosseisus. Ottomani impeeriumi ajal (1517–1917) kuulus see Süüria provintsi alla ning piirkonnal puudus eraldiseisev rahvuslik identiteet. Palestiina nimi pärineb Rooma impeeriumilt, kes nimetas ala juutide ajalooliste vaenlaste – vilistite järgi. Islam tekkis sajandeid hiljem ja kohalikud moslemid hakkasid end palestiinlasteks nimetama alles 1964. aastal. Samal maal on järjepidevalt elanud ka juudid. Ajaloos tagasi minnes jõuame siiski juutideni.
Kui paljud päriselt toetavad terroriorganisatsiooni Hamas?
Erinevad uuringud on leidnud erinevaid tulemusi ning need tulemused on ka ajas muutunud. Üks 2023. aasta detsembris Ramallahi linnas asuva uurimiskeskuse (Palestinian Center for Policy Survey and Research) läbiviidud küsitlus, mis pälvis ka rahvusvahelist tähelepanu leidis, et 72% Gazas ja Läänekaldal asuvatest palestiinlastest toetas rünnakuid. Oleksin selle uskumisega ettevaatlik, sest tegemist on sõja ajal avaldatud küsitlusega. Nimetatud uurimiskeskuse väljaanded on varem ühtinud äärmuslike rühmituste propagandaga ning seetõttu on nende usaldusväärsus seatud kahtluse alla. Samuti tuleb arvestada, et Hamas kontrollib rangelt infot ning inimesed ei pruugi julgeda oma tegelikke vaateid väljendada, sest see võib neile maksta elu. Hilisemad uuringud, näiteks 2025. aastal Tel Avivi ülikooli juures tegutseva rahvusvahelise julgeoleku-uuringute keskuse (INSS) küsitlus, on osutanud oluliselt väiksemale toetusele. Teisalt, toetust on ja traagiliselt palju. 7. oktoobri rünnakute heakskiit tähendab sisuliselt tuhandete tsiviilisikute, sealhulgas naiste ja laste tapmise pooldamist. Sellele puudub igasugune moraalne või poliitiline õigustus.
Kas noorte Palestiina-meelsuse põhjuseks on sotsiaalmeedias leviv valeinfo?
Minu hinnangul on peamised mõjutajad sotsiaalmeedia ja ülikoolid. Kuigi ülikoolid peaksid andma faktiliselt tasakaalustatud käsitluse, domineerivad rahvusvaheliste suhete ja politoloogia valdkonnas tihti kindlad ideoloogilised suunad, eriti Ameerika ülikoolides. Täna suhtuksin Ameerika tippülikoolide – nagu Harvard – mainitud osakondade väljaannetesse ettevaatlikult. Seal mängivad rolli ka poliitilised vastasseisud ja rahastused. Näiteks on avalikkuseni jõudnud info, et mõne ülikooli suursponsor on Katar. Need mõjud levivad ka Euroopasse ja Eestisse, kus akadeemilised artiklid on sageli selge ideoloogilise taustaga. Sotsiaal- ja humanitaarteadustes on võimalik isegi absurdsed seisukohad veenvalt esitada, sest tõlgendamisruum on palju suurem kui reaalteadustes.
Mida tähendab Piibli üleskutse paluda rahu Jeruusalemmale?
Soovitan vaadata saadet “Miks Iisrael?”, kus selgitame ajaloolist ja vaimulikku järjepidevust, mis näitab, et Iisraeli taastamine on osa Jumala loost. See ei tähenda, et kõik oleks täiuslik – Iisraelis elavad tavalised, ekslikud inimesed. Me ei ela veel ajas, kus Messias on tulnud ja õiglus täielikult kehtib. Lugu ei ole veel lõpuni kirjutatud. Aga Piibli järgi on juutidel õigus omal maal elada. Kristlane saab toetada seda, mida Jumal on öelnud ning palvetada selle loo lõpuleviimise eest.
Palestiinlaste eest palvetamine on ju samuti oluline?
Just! Kristlased peaksid nägema Jumala plaani Iisraeliga ja armastama kõiki inimesi. Nii nagu palvetame venelaste, ukrainlaste ja kõigi rahvaste eest, peame palvetama ka palestiinlaste eest – et nad saaksid vabaks, leiaksid lootuse ja jõuaksid lepituseni.
Palestiinlased ei tohiks jääda vägivalla ja ideoloogilise pimeduse lõksu – selle eest tuleb palvetada. Konflikt on peamiselt vaimne ja ideoloogiline.
Kas soovid veel midagi lõpetuseks öelda?
Kõik, mida Jumal meile annab, on ilmutuslik. Keegi ei tulnud usule ilma ilmutuseta. Iisrael on Jumala südames ning selle mõistmine nõuab vaimsete silmade avanemist. Me peaks huvituma sellest, mis on Tema südames, mitte ainult oma eluga seonduvast. Piibel ütleb, et Iisraeli lugu pole lõppenud ja meil on selles oma osa. Iisraeli rahva kaudu jõudis meieni Jumala Sõna – ja nüüd on meil midagi neile vastu anda. Kutsun kõiki üles süvenema Iisraeli teemadesse, küsima Jumalalt vastuseid ning palvetama rahu eest selles piirkonnas.
