Artikkel ilmus TV7 ajalehe Head Uudised 2026 sügis-talv numbris
Tõnis Mägi intervjueeris Annika Kuusk
Tõnis Mägi on elu jooksul kirjutanud umbes 400–500 laulu, millest paljud on sügavalt eestlaste südamesse pugenud. Vähem on aga teada, kuidas tema loomingut ja eluteed on mõjutanud Jumala Püha Vaim. Elame ajal, mil julgus teisiti mõelda maksab üha kõrgemat hinda. Tõnis Mägi on ühiskonnatundlik, julge ja aus Jeesuse järgija ka siis, kui teised seda ei mõista. Vestlesime käesolevast ajastust, muusikast ja Kristusest.
Mille üle olete tänulik ja rõõmus Eestis elades?
Eelkõige seetõttu, et Jumal on mulle andnud võimaluse sündida Eestimaal. See on isamaa – Tema maa. Meil on isamaa ja emakeel. Eesti kultuur, eesti loodus ning eestlastele omane eriline maailmataju on mulle väga olulised. Seepärast on mulle tähtis, et olen sündinud Eestis. Me ei vali ise, kuhu me sünnime – see sünnib nii, nagu taevas tahab.
Mis paneb Teid praegusel ajal ühiskondlikul tasandil enim muretsema?
Aeg on muutunud ja me kõik tajume seda. Olen piisavalt vana, et mäletada nõukogude aega. Ometi tundub paradoksaalsel kombel, et praegune aeg on mõnes mõttes isegi hullem. Ma ei räägi ainult Eestist, vaid kogu maailmast.
Tänapäeval domineerib maailmas neomarksistlik maailmapilt. Euroopas toimub kristluse süstemaatiline väljavahetamine islami ja vasakliberaalse ideoloogia vastu. Seda protsessi on ette valmistatud aastakümneid. Juba 1930. aastatel töötas Frankfurdi koolkond – neomarksistidest professorid – välja idee nn uuest maailmakorrast (ingl k New World Order). Üks professoritest, filosoof Herbert Marcuse, avaldas essee „Repressiivne tolerants” (1965), milles kirjeldas, milline peaks tuleviku maailm välja nägema. Seal käsitleti sotsiaalseid muutusi – just sellist maailma, kus me praegu elame. See nn projekt ideena eksisteeris juba varem, jõudis kiiresti ülikoolidesse ja sealt edasi laiema avalikkuse ette. See on täielik saatanlik trikitamine.
Toimub pidev vaimne võitlus hea ja kurja vahel. Kõik see, mis maailmas aset leiab, on saatana tahe. See kõlab karmilt, kuid nii see on. Paljud ühiskondlikud arengud – sealhulgas LGBT-ideoloogia pealetung, sh koolides ja lasteaedades – viitavad sellele, et kujundatav tuleviku inimene on sootu. See ei ole kooskõlas Jumala tahtega.
Kõik märgid viitavad sellele, et Kristuse tulek on lähedal. Me ootame Sind väga, Jeesus. Tule!
Mil määral jõuavad Eestisse need arengud, mis toimuvad mujal?
Väga oluline on jälgida, mida teeb president Donald Trump. Ta on öelnud, et kuldsete tähtedega tuleb selgelt välja tuua, et USA usutunnistus on kristlus ja USA kuulub Kristusele. Sellist otsesõnu kuulutust pole minu teada tehtud viimase 50 aasta jooksul. Mulle tundub, et Trump on Jumala saadetud tegelane, kes aitab murda need jõhkrad raudtrellid, mis meie ette on seatud. Kuigi loomulikult pole ükski inimene ilmeksimatu.
Loodame, et see totaalne satanism ühel hetkel taandub ja hääbub. Saatana väljamõeldud eksitused ei saa kesta igavesti. Ameerika Ühendriikides on näha juba märke muutustest. Kuna USA on maailmas väga mõjukas riik, võib selle mõju jõuda varem või hiljem ka Euroopasse. Hetkel on Euroopas õhkkond pingeline ja ärev – Londonis, Pariisis ja teistes Euroopa linnades ei tunne paljud inimesed äärmusislamistide tõttu end enam tänavatel turvaliselt. Kui see olukord ei muutu, seisame silmitsi tõsise probleemiga.
Kui rääkida hoopis isiklikust tasandist, siis kuidas ja miks Teist sai kristlane? Miks just Kristus, mitte midagi muud?
Seda peaks tegelikult küsima Kristuse käest, et miks Ta mind valis? Mingit loogilist seletust sellele ei ole. Tihtilugu on ju vanavanemad või lähedased need, kes palvetavad või teevad juba varakult palvetööd. Minu ümber olid ateistid ja lapsepõlves polnud mul kristlusest vähimatki aimu. Aga siis vaikselt viis üks asi teiseni ja teekond jõudis lõpuks Kristuseni. Vahepeal lugesin ka igasugu budistlikke ja hinduistlikke raamatuid, kuid lõpuks jäi Kristus – Jumalale tänu selle eest! See ei ole juhus, Ta on seda kindlasti tahtnud. Olen väga õnnelik, et nii läks.
Täielik pööre toimus Venemaal Siberis. Olime ansamblitega Vitamiin ja Music Safe kontsertreisil. Pärast üht kontserti võtsin Mart Metsalalt nööbist kinni ja ütlesin: “Kuule, räägi!” Rääkisin temaga pikalt, vestlus kestis terve öö. Ta palvetas mu eest. Minu tooli alla oli pisaratest tekkinud suur loik. Olin ühe ööga aru saanud paljudest asjadest. Kui hommikul päike tõusis, olin täiesti muutunud mees!
Olete öelnud, et juhuseid ei eksisteeri. Kuidas olete kogenud Jumala juhtimist läbi oma elu?
Oi, sellest võiks rääkida tunde või teha neljatunnise saate! (Naerab.) Täitsa uskumatuid asju on juhtunud. Kuigi “uskumatu” ei ole õige sõna – öelgem nii, et mitteusklikule uskumatu. Neid lugusid on nii palju.
Näiteks mulle on tulnud pähe mõtteid, mis ei saa olla minu omad. Hea näide on muusikaloome. Ma pole päevagi muusikat õppinud, ei oska ühtegi pilli mängida, ei tunne noote. Pingutades saan sealt midagi kuidagi kätte, aga mulle on antud laule. Olen kuskil varem öelnud, et olen nagu savist flööt, millesse Tema puhub. Olen lihtsalt toru, läbi mille puhutakse. Pole inimlikult võimalik, et istun klaveri taha, vajutan klahve ja pedaale ning siis tulevad meloodiad – ja pärast vaatan ja kratsin kukalt, küsides: “Kes seda tegi?”
Seega olete loometöö käigus või laulude sündimise ajal kogenud üleloomulikku Jumala ligiolu, mis on Teid eriliselt inspireerinud?
Jah, nii need lood on sündinud. Seda on raske kirjeldada. Aeg, mis oli 38–39 aastat tagasi, oli väga eriline – sellest on raske isegi filme teha. Tajutavalt oli Püha Vaim nii kohal, et isegi need, kes polnud Pühast Vaimust midagi kuulnud, tajusid seda. Seetõttu sündisidki lood kiiresti ja ilma pingutuseta, lihtsalt tulid. See on vapustav.
Kuidas on sündinud Teie viimase aja looming Vana Testamendi tekstidele ja psalmidele, mis on juba mitmel kontserdil hästi vastu võetud?
Kui pastor Mart Metsala palve läbi ja tema juhtimisel ma päriselt Jeesuse ette jõudsin, siis tegelikult juba 40 aastat tagasi sündisid mitmed laulud, nagu näiteks “Vikerkaar”, “Sa oled ainus”, “Vana kaev”, “Uus Jeruusalemm”, “Come Holy Spirit”. Kõik need laulud olid juba sel ajal tehtud. Siia loetellu tuleb lisada ka see neljatäheline laul, mida kõik eestlased teavad – “Koit”. See sündis samamoodi – lugu oli juba olemas, mul tuli see lihtsalt ära laulda. Kusjuures see lugu tuli kohe koos tekstiga, ühekorraga. Seda on võimatu seletada – lihtsalt nii on.
Mis puudutab viimase aja loomingut, inspireerun ikka ja jälle Pühakirja lugedes. Ühel hetkel kõnetasid mind eriti kuningas Taaveti tekstid, mis on pea 3000 aastat vanad. Ta oli üks võimsamaid ja parimaid kuningaid juudi ajaloos, kuid ta oli ka muusik, helilooja ja poeet. Sel ajal ei olnud olemas sõna “helilooja” sellisel moel – ta oli helide otsija. Heli on olemas, sa pead selle lihtsalt leidma. Mind hakkas väga kõnetama see, et lisaks kogu riigi ja rahva ees vastutuse kandmisele otsis ta muusikat ja helisid.
Psalm 24: “Teie, väravad, tõstke oma pead, ja teie, igavesed uksed, saage kõrgeks, et aukuningas saaks sisse tulla!“ Äkitselt sain aru, et seal kirjutatakse Kristusest. Võtsin kätte ja proovisin, kas iseõppijana tulevad ka mingid meloodiad välja. Mul läks umbes 5–6 päeva. Selle kõrvale tulid veel Psalm 23, Hesekiel 36 ja mitmed teised lõigud Vana Testamendi tekstidest. Kui laulud valmis said, läksime sõber Maiduga Jaani kirikusse ja küsisime, kas saaksime suure tiibklaveriga salvestada, et aru saada, kuidas see kõlama hakkab. Kodus kuulates sain aru, et ma ei saa seda teha üksinda klaveriga – see eeldas midagi palju suuremat. Mõtlesin bändi peale, aga see ei tundunud õige idee. Trummid ei oleks sinna sobinud. Siis vilksatas läbi küsimus, et miks mitte koor?
Siin võib tõesti öelda, et juhuseid ei ole. Paar päeva hiljem helistas Hiiu Folgi peakorraldaja Astrid Nõlvak ja küsis, kas sooviksin Hiiu Folgi lõppakordi teha Kärdla kirikus. Nõustusin rõõmuga. Seejärel lisas ta: “Aga tead, mul oleks üks jube suur palve – äkki laulaksid koos ülistuskoor Ekklesiaga midagi?” Sel hetkel oli mul täielik heureka! (Naerab.) Mõtlesin, et see pole võimalik – vastus tuli praktiliselt kohe. Kokkuvõttes läks Hiiu Folk tõesti väga hästi, hiljem tegime jõulukontserdid Tallinna metodisti kirikus ja Tartu Jaani kirikus. Kontserdipaigad olid puupüsti rahvast täis.
Arvestades meie kristlikku pärandit on meie laulupidude repertuaaris siiski vähe vaimulikke laule. Kuidas Te näete, kas vaimulikud laulud on viimasel ajal tagasi tulemas või hääbumas?
19. sajandil ja 20. sajandi alguses oli koolides usuõpetus. Rahvalauludes oli vaimulik sisu loomulik. Paljud inimesed käisid kirikus ja rahvalauludes kõlasid laulud, nagu “Mu süda, ärka üles …” (Laulab.) Neid imeilusaid laule on tegelikult väga palju ja võib-olla tulevad need veel uuesti tagasi. Helilooja Cyrillus Kreek on üks mu suur lemmik. Ta tegi ära tohutu töö, et need laulud säiliksid. Oli ka ansambel Linnamuusikud, kes andsid välja palju täiesti kristlikke plaate.
Heliloojana tunnetate ilmselt üsna hästi, kuidas mingi meloodia või teos inimest mõjutab. Kas muusika võib olla inspireeritud ka tumedatest jõududest?
Absoluutselt, olen seda ka ise kogenud. Olen olnud rokkmuusik, laulnud käredaid laule ja selle tee ka läbi käinud. Kogemus on ju alati parim õpetaja. Samas ka klassikalises muusikas leidub teoseid, mille puhul on tunda, et kõik pole päris õige.
Ometi see haarab inimesi kaasa. Sellepärast tuleb sellise muusikaga olla väga ettevaatlik. Tuleb palvetada ja küsida Jumalalt, kas see on õige või mitte. Ka pealtnäha kristlik muusika ei pruugi kanda head vaimsust. Hiljuti kuulasin ühte kristlikku plaati ja olin hämmingus – see oli niivõrd tühi. Aga mida tähendab “tühi” rahvakeeles? Vanapaganat nimetatakse ka “vanatühjaks”. Kõige õudsem on see, kui kristlikus muusikas on tühjus. „Tühi“ ei ole vaimses mõttes neutraalne. Ka kristlikus muusikas võib sellist tühjust mõnikord leida.
Millised on olnud Teie sügavaimad muusikaelamused?
Aastaid tagasi viibisin Armeenias, samas linnas, kus teenisin 25–30 aastat varem sõjaväes. Külastasime üht väga vana Armeenia kirikut, mis on püsinud alates 5. sajandist koos oma muusika ja puhta, moonutamata õpetusega. Kiriku uksed olid kinni, kuni üks lihtne mees tuli roostes võtmega ja avas ukse. Ilm oli sompus, kuid kirikus oli justkui soojem. Äkitselt hakkas kirikuteener armeenia keeles laulma. See oli midagi absoluutselt fantastilist. Sel hetkel, kui ta laulma hakkas, keset sompus ilma, tuli ülevalt ootamatult päikesekiir otse kirikusse. Isegi praegu seda meenutades tulevad külmavärinad peale.
Teine kogemus pärineb Saksamaalt, kus viibisin klassikalise muusika festivalil. Minu ees esines maailma tipppianist ja dirigent András Schiff koos orkestriga, esitades Bachi. See on vist üldse tippude tipp, mida olen kunagi tajunud. Erakordne ja geniaalne on selle kohta isegi vähe öeldud. Inimene oli nii otseselt Jumalaga seotud, et seda oli tunda kogu kehaga. Pisarad tulevad silma, külmavärinad tulevad peale. Selline tohutu armastus, mis selles kõiges on. Mitte mingisugune magus siirup, mida tihitugu popmuusikas kohtab, vaid tõeline, kirglik ja õige armastus. Seda ei saa sõnadesse kuidagi panna – seda peab ise kogema. Ei ole reegleid, mis taktis peab muusika olema. Olen kuulnud, et trumm teeb kõik asjad valeks. Sellisel juhul oleks “Koit” ka vale. See ei ole nii.
Muusikaand on Jumala antud ja sellel on sügavam eesmärk. Eestis on aga vähe lauljaid, kes julgevad ka väljaspool kirikut kristlikku sõnumit edastada. Mida kardetakse – kas teiste arvamust või võimalikku tagakiusu?
Inimesed on erinevad, ent kõige enam hindan ma inimeste juures julgust ning püüan seda ka ise oma elus järgida. Mõnikord tuleb lihtsalt välja astuda. Toon ühe näite. Aastaid tagasi toimus Lauluväljakul öölaulupidu, kuhu mind kutsuti esinema. Olin nõus ja esitasin laulu „Palve (Looja, hoia Maarjamaad)“, mis pärineb samast ajast kui „Koit“. Videos on näha, kuidas ma korraks mikrofoni juurest eemale astun, teen paar sammu, kuid pöördun tagasi ja ütlen: „Jumal ütleb praegu selge häälega: parandage meelt!“ Rääkisin seal veel mõne sõna. Pärast lava taga olles värisesin üle keha, nagu oleksin saanud elektrilöögi. Hiljem mõtlesin, kust see julgus tuli. Ma ei pea end tegelikult julgeks inimeseks – tol hetkel tundsin lihtsalt, et pean seda tegema. Teist varianti ei olnud. See on olnud minu kogemus ja ehk on see kellelegi julgustuseks.
Paljud eestlased ilmselt ei tea, mida meeleparandus üldse tähendab?
Täpselt nii. Üks inimene kirjutas mulle kohe pärast seda juhtumit, küsides: „Mis mõttes meeleparandus? Mul ei ole ju häda midagi, pole midagi parandada.“ Ka seoses hiljutiste kontsertidega küsiti, kas mul tasub neid üldse teha, sest olen olnud juba mitu korda „tühistatud“ ning nüüd valan veel õli tulle. Tunnen, et ma lihtsalt pean seda tegema. Luuletaja Viivi Luik on kasutanud väljendit, et osa inimesi ei ole enam parketikõlbulikud. Ühel hetkel sain aru, et see on tegelikult suur au – olla parketikõlbmatu.
Julged kristlased kogevad sageli tagakiusu. Kuidas Te jaksate?
Ma teen lihtsalt seda, mida tunnen, et pean tegema. See ongi kõik. Mulle on antud teha muusikat juba ligi 60 aastat. See on talent, mis mulle on antud, ja ma pean seda kasutama. Kui sulle on midagi antud, siis sa lihtsalt lähed ja teed. Piiblis on ju ka kirjas, et olete lausa õnnistatud, kui teid „tühistatakse“. „Õndsad olete teie, kui inimesed teid minu pärast teotavad ja taga kiusavad ning valetades räägivad teie vastu kõiksugu kurja. Rõõmustage ja hõisake, sest teie palk on suur taevas; nõnda on nad taga kiusanud ka prohveteid enne teid.“ (Mt 5:11–12)
Mis Te arvate, millised ajad meid ees ootavad?
Arvan, et midagi rasket on tulemas. Kui inimesed ei paranda meelt ja jätkavad samamoodi nagu seni, siis … Jumal küll armastab meid, kuid kui kõik kordub juba kümnendat korda, kaasnevad paratamatult tagajärjed. See ei ole praegu otsene ilmutus, pigem loogiline ja sisemine tunnetus.
Kas sooviksite midagi lõpetuseks öelda?
Ülimalt oluline on siin maailmas eristada nii muusikat kui ka infot, mida meile erinevatest kanalitest kallatakse. Tuleks küsida, kas see on õigest või valest vaimust? Armsad inimesed, palun kontrollige informatsiooni! Sageli on nii, nagu George Orwell oma geniaalses raamatus „1984“ kirjeldab – meile räägitakse justkui tõtt, kuid tegelikult on see sageli vale. Sama kehtib ka muusika kohta. Seda tuleb õppida ära tundma.
Kokkuvõttes on kõige tähtsam armastus. Piiblit võib hommikust õhtuni lugeda, kuid kui armastust ei ole, pole sellest kasu. Lugege Piiblist 1. Korintlaste kirja 13. peatükki ja küsige endalt, et mida Jumal mulle selle kaudu ütleb? Kui armastust ei ole, võib sul olla küll prohvetiand ja võime mägesid nihutada, kuid see justkui ei loe mitte midagi. On väga huvitav, et selles Piibli kirjakohas ei küsita, mis on armastus, vaid kes on armastus. Ja me teame vastust.
Aamen.
Aamen.
