Artikkel ilmus TV7 ajalehe Head Uudised 2026 sügis-talv numbris
Tekst Evar Post
Tänapäeva maailm on täis teadmatust ja hirmu. Olgu ebakindluse allikaks sõjapelg või midagi muud – inimesed tahavad teada, mis ootab ees. Kuidas käituda? Mis on õige otsus? Mis tulevik toob? Me otsime kindlustunnet. Dalia Patrael räägib loo, kuidas ta käänulist teed käies lõpuks turvatundeni jõudis.
Dalia ei tule lihtsast kodust. Mõneaastasena, pärast seda kui ema oli läinud välismaale, jäi ta vanaema, vanatädi ja vanaonu kasvatada. Emaga sai Dalia taas kokku kuueselt, hiljem elas kasuisa vanemate juures. Pidev kolimine, võistlus väikese õega ema tähelepanu pärast ja juba varateismelisena enda peale võetud perenaisekohustused istutasid temasse teadmise, et armastus tuleb välja teenida tegude ja pingutusega.
„Minu kõige suurem hirm oli, et mind hüljatakse jälle,“ meenutab Dalia. Nii on igati mõistetav, et hilises teismeeas otsis Dalia tähelepanu ja kinnitust suhetest poistega. „Armastus tähendas mulle seda, et pean andma võimalikult palju – kui ma andsin, siis olin hea.“ Mida rohkem ta andis, seda suuremaks kasvas sisemine tühjus.
Kaartide ja selgeltnägijate juurde
Ühel hetkel tundis Dalia siiski, et peab järjekordsest raskest suhtest välja tulema. Kuigi emaga polnud läbikäimine tihe, ei osanud noor kahekümnendate alguses naine teha muud kui emale helistada: „Nutsin ja ütlesin, et ma ei tea enam, mida teha.“ Ema tuli külla – ja võttis kaasa tarokaardid. Kaardid ütlesid täpselt, mis juhtuma hakkab: see suhe saab läbi, aga tuleb uus ja parem. Dalias tärkas lootus, aga rahu ei tulnud. „Tahtsin konkreetsemalt teada, mis edasi saab. Teadmatus oli minu jaoks nii suur hirm.“ Järgmine samm viis selgeltnägija juurde. Taas sama sõnum: tegemist ei ole õige noormehega. Millegipärast soovitas selgeltnägija sel päeval midagi tähistada ja Dalia otsustas kutsuda külla sõbranna, kelle ettepanekul tegi ta endale Tinderi konto – ja leidis kiirelt uue elukaaslase. „Sellest sai üks kõige raskemaid, aga samas ka kõige õpetlikumaid suhteid minu elus.“
Vana muster kordus. Mida ebakindlamaks muutus Dalia läbisaamine uue noormehega, seda rohkem küsimusi tema sisse kogunes. „Minus oli kogu aeg mingi tühjus ja hästi palju ebakindlust,“ meenutab ta. Vastuseid otsides pöördus Dalia üha sagedamini kaartide ja selgeltnägijate poole. Peagi hakkasid küsimused puudutama kõiki eluvaldkondi. „Tahtsin lihtsalt teada, mis edasi saab.“ Nüüd tagasi vaadates näeb Dalia, et tegelikult ei otsinud ta niivõrd tulevikku puudutavaid vastuseid, kuivõrd lisakinnitust, et teeb õigeid valikuid.
Vastuseid otsides aina kaugemale
Kaardid ja selgeltnägijad ei jäänud ainsateks asjadeks, mille poole Dalia vastuseid otsides pöördus. „Ema kinkis mulle sünnipäevadeks väikseid kristalle koos selgitustega, mida need peaksid inimese ellu tooma – armastust, edu, rahaõnne või enesekindlust,“ meenutab ta. Peagi hakkas ta kristalle ka ise ostma ja kandma. „Mäletan, et soetasin endale ühe käevõrude komplekti. Roosa kvarts pidi tooma armastust, must kivi hoidma eemal negatiivseid energiaid ja kolmas kivi andma enesekindlust.“ Aastate jooksul muutusid kristallid nii oluliseks, et kui ühel päeval lemmikkäevõrud ära kadusid, sattus Dalia paanikasse. „Appi, need ju hoiavad ja kaitsevad mind, juhatavad mind õigel teel,“ mõtles Dalia ja ostis uued. Hiljem lisandusid viirukid, erinevad rituaalid ning usk inglinumbritesse. Näiteks, kui kell näitas 11.11 või silma hakkasid numbrikombinatsioonid nagu 444 või 777, nägi ta selles märki ja juhatust. „Selliseid maagilisi numbreid nähes tekkis kohe tunne, et ingel on jälle märgi saatnud. Ma tõesti tundsin päriselt, et need märgid juhivad mind.“
Rahu siiski ei tulnud. „Kuigi vastuseid oli sadu, kasvas teadmatus kogu aeg.“ Dalia usub, et just vajadus saada kiiresti vastuseid ja kindlust tõmbabki paljusid inimesi sarnaste praktikate poole. „Kui mõni asi läks täppi, tekkis korraks tunne, et see kõik ju toimib! See pani edasi otsima.“ Siiski, sisemine tühjus ei kadunud. Tollal ei mõelnud ta kuigi palju sellele, kuidas on need praktikad põimitud vaimse maailmaga. „Ma vist päriselt ei adunud seost, aga tajusin väga tugevalt, et mingi jõud justkui suunab mind.“
Vaikne kutse teises suunas
Eelnev pole siiski kogu tõde Dalia tolleaegse eluperioodi kohta. Keset kaartide, kristallide ja viirukite maailma kõlas vaikselt ka üks teine hääl. See algas vestlusest tööl, müüjana juhusliku kliendiga vesteldes. Dalia rääkis ühele noormehele, et tegeleb kaartidega ja need aitavad. Noormees vaatas talle otsa ja ütles väga konkreetselt, et see on vale tee. Ta kutsus kirikusse ja andis ka oma kontaktid. Tol hetkel ei saanud Dalia tema jutust aru. „Kuidas see saab vale olla, kui see mind aitab?“ Aga ometi jäi too vestlus vaikselt taustale tiksuma. Aastad läksid. Erinevad vaimsed praktikad olid tähtis osa Dalia igapäevaelust. Tuli isegi mõte hakata sellest maailmast raamatut kirjutama. „Mulle tundus, et selgeltnägijad on edukad inimesed. Miks mitte ei võiks see olla ka minu tee. Hakkasin tegema märkmeid ja koguma raamatu jaoks ideid.“
Kuni juhtus midagi ootamatut. Ühel järjekordsel vaiksel tööpäeval kaupluses läks Dalial ootamatult enesetunne halvaks. Tagaruumis istudes ja rahunedes peatus tema pilk ühel riiulisse asetatud selgeltnägija raamatul. „Esimene mõte oli, et see on täpselt selline raamat, mida tahaksin ise kirjutada. Ilusad pildid ja tekst, kõik see kõnetas mind olukorras, kus parasjagu olin. Aga mida kauem ma raamatut sirvisin, seda halvemaks läks enesetunne. Ma lihtsalt vaatasin ja ei saanud aru, mis minuga lahti on.“ Ühtäkki meenus aastaid varem kuuldud hoiatus noormehelt. „Ma sain aru, et selles raamatus on midagi väga valesti.“
Sellest hetkest sai pöördepunkt Dalia elus. Jumal sekkus.
Kristallid mulda, raamatud tulle
Ebamäärane arusaamine, et asi pole õige, oli väga tugev. Dalia leidis üles noormehe kontaktid, kirjutas talle ja sai vastuseks kutse tulla Tartu Risttee kogudusse. „Kui ma esimest korda teenistusele läksin ja ülistuslaulud kõlama hakkasid, siis ma lihtsalt nutsin,“ meenutab Dalia. „Need sõnad läksid mulle nii hinge. Lihtsalt nutsin ja nutsin ja nutsin.“ Hiljem jutustas ta oma loo Risttee pastorile Meelis Kibuspuule. Ka pastorilt sai ta selge hoiatuse, et käib vale teed. Kristallid, kaardid ja kõik nendega seotud raamatud tuleb hävitada. Kuna Dalia tundis oma südames, et see jutt on õige, hakkas ta neist loobuma.
Esimesena läksid sadade eurode eest soetatud kristallid. Dalia valis selleks ühe väikese järvekese ääres oleva paiga, millega seostus kunagine ebameeldiv mälestus. „Kaevasin augu ja matsin kõik sinna. Kristallid, kujukesed, elevandid, mis pidid tooma küllust ja edu – kõik läksid mulda.“ Vale maailma uksed tuli sulgeda, et kurjal ei oleks ligipääsu Dalia ellu. „Piibel hoiatab selgelt, et ei tohi kummardada ebajumalakujusid ega viia neid oma kotta, et ka meie ei saaks neetud, nagu need esemed,“ selgitab Dalia.
Kõige raskem oli loobuda kaartidest. „Mõtlesin päriselt, et kes mind siis edasi juhatab, kui mul neid enam ei ole.“ Ühe ilusa, Austraaliast kalli raha eest ostetud kaardipaki viis Dalia taaskasutuskeskusesse, liiga kahju oli tal seda minema visata. Hiljem ta muidugi kahetses oma otsust. Keegi teine sai need nüüd endale. Kõige viimasena kadusid raamatud. Need läksid ahju. „Panin tule alla ja põletasin ära.“ Kogu protsess toimus mõne nädala jooksul. Veel hiljuti olid need esemed talle tähtsad ja pakkusid turvatunnet. Nüüd vaatas ta, kuidas need üksteise järel elust kaovad.
Võitlus hinge pärast
Kuid sellega lugu ei lõppenud. Hakkasid tulema kummalised unenäod. Ühes neist ilmus selgeltnägija, kes püüdis veenda, et ta on valinud vale tee. Teine unenägu jäi eriti eredalt meelde ja oli ausalt öeldes üsna kole ka. „Nägin, et olen kodus ja seal on üks väike laps, kes ütles mulle, et väljas on nõid.“ Dalia läks unes nõida otsima, kuid ei leidnud teda. Kui ta tuppa tagasi jõudis, oli nõid hoopis seal ja laps kükitas hirmunult nurgas. „Olin väljast võtnud mingi relva, ma ei mäleta, kas see oli kirves või vikat või midagi muud. Läksin nõia juurde ja lõikasin tal pea maha. Kõige kummalisem oli see, et pea ei surnud ära. Tahtsin pea ahju visata, aga see oli justkui põranda külge kinni kasvanud.“ Dalia ärkas segaduses ja rõhuva tundega. Ta sai selgelt aru, et toimub mingi võitlus. Selliseid võitluseteemalisi unenägusid oli veel ja Dalia rääkis neist ka koguduse pastorile Meelis Kibuspuule. Ka pastor kinnitas, et tegemist on vaimuliku võitlusega senisest eluviisist välja astunud inimese pärast. „See aitas mul toimuvast aru saada. Ma ei tundnud, et peaksin unenägusid uskuma või nende järgi tegutsema. Kuid üksi ma ilmselt ei oleks sellest perioodist suutnud läbi minna. Ma ei oleks osanud neid asju mõtestada ega teadnud, kuidas vana elu päriselt seljataha jätta.“
Viimane võitlusväli
Kui Dalia oli loobunud kaartidest, kristallidest ja muudest vaimsetest praktikatest ning ka rõhuvad unenäod lõppesid, jäi alles veel üks asi. See viimane, millest tal oli kõige raskem lahti lasta.
Suhe mehega, kes teda tegelikult ei armastanud. Dalia ise uskus veel, et ehk on võimalik suhet päästa. „Hakkasin palju palvetama.“ Palvete ajal sai ta mitu korda ühe ja sama kõnetuse: loe Piiblit. Ühel päeval jäi eriliselt kõlama kirjakoht Habakuki raamatust: „Kirjuta üles nägemus ja tähenda selgesti lauakeste peale …“ See puudutas Daliat nii sügavalt, et ta otsustas kirjutada oma poiss-sõbrale kirja.
„Panin sinna kõik oma unistused, lootused ja tulevikuvisiooni. Palusin andeks seal, kus olin eksinud, ja kirjeldasin armastusega ka neid kohti, mis meie suhtes haiget tegid.“ Kirjast kujunes lõpuks 28-leheküljeline pihtimus, mille ta jõulude ajal noormehele kinkis. „Selleks ajaks elasime juba lahus, kuid ma lootsin, et ta tuleb tagasi ja kõik saab korda.“
Samal ajal muutusid Piiblist loetud sõnumid üha selgemaks. Korduvalt sattus ta kirjakohtadele, mis rääkisid valedest sidemetest, orjaikkest ja vajadusest teha valik. Lõpuks jõudis ta otsuseni. „Palvetasin ja ütlesin: „Jumal, inimlikult on seda otsust väga raske teha. Aga südames valin ma sinu.““ Seda ütles ta ka oma poiss-sõbrale – et soovib oma elu edasi käia koos Jeesusega ja ehitada kooselu noormehega üles sellele alusele, hoopis uuel viisil. Vastu tuli midagi stiilis, et „sa oled selle usuasjaga täiesti hulluks läinud“. Nii lõppes suhe, millest ta oli aastaid kinni hoidnud. Kuid seekord oli midagi teisiti. „Varem tulid pärast lahkuminekut ärevus, hirm, depressioon ja suitsiidsed mõtted. Nüüd tundsin esimest korda elus suhet lõpetades täielikku rahu. Nagu raske koorem oleks õlgadelt ära võetud. See oli Jumala töö. Midagi minus ütles, et kõik see, millele olin seni toetunud, ei ole õige. Ja kui tegin lõpuks otsuse, tuli rahu, mida ma ei olnud varem kogenud.“
Soov Jumalat tundma õppida
Pärast lõplikku lahkuminekut tekkis Dalial suur janu usus kasvada. Selleks ajaks oli ta juba läbinud Alfa kursuse. Ta nägi oma elus, kuidas Jumal oli teda muutma hakanud. Üks kogemus Alfa kursuse päevilt jäi eriti eredalt meelde. Ühel ööl kella kahe paiku palvetas ta oma toas: „Jumal, kui sa oled päriselt olemas, siis näita mulle ennast.“ Mõni sekund hiljem hakkasid lööma kirikukellad. Kogemus oli nii ootamatu, et Dalia ei saanudki aru, kas kellad kõlasid päriselt või ainult tema peas. Seejärel saabus vaikus. „Ja siis tundsin, et see oli Jumal, kes mind kõnetas.“ See puudutas sügavalt. Dalia hakkas Jumalat kiitma, tänama ja ülistama, pisarad voolasid. Kirikukellad alustasid uuesti helisemist. „Ma lihtsalt istusin ja kuulasin. See oli minu jaoks nii selge märk, et ütlesin: „Olgu, Jumal, ma tean nüüd, et Sa oled olemas.““
Dalia oli Jumala kõnetust kogenud ka varem, kuid nii kiirest ja selgest palvevastusest ei saanud enam mööda vaadata. Pärast seda ütles ta lihtsalt: „Jumal, ma tahan koos Sinuga edasi minna. Ma tahan teha kõike seda, milleks Sina mind oled kutsunud.“ 15. detsembril 2024 sai ta ristitud.
Hirmu asemel usaldus
2025. aasta sügisel Dalia abiellus. See on ilus lugu Jumala juhitud kohtumisest noormehega samast kogudusest, üksteise tundmaõppimisest, armastusest ja kindlast teadmisest, et need kaks on üksteisele need õiged.
Pärast aastaid kestnud otsinguid ja võitlusi tundus, et lõpuks on saabunud rahulik aeg.
Kuid Jumalal oli varuks veel õppetunde. Peagi pärast abiellumist jäi Dalia lapseootele. „Ma olin tõesti väga-väga õnnelik.“ Samas oli tema sees mingi hirm. Hiljuti oli ühel lähedasel inimesel rasedus katkenud ja Dalia kartis. Kolmandal raseduskuul tuli uudis, et lapse südametegevus on peatunud. Dalia oli kandnud surnud loodet kolm nädalat ilma enda teadmata. „Esimestel päevadel lihtsalt nutsin ja palvetasin. „Miks mina? Miks see juhtus?“ Mingil hetkel tundsin väga selgelt, et pean võtma oma riiulist John Burke’i raamatu „Milline on taevas?“.“ Daliale sattus ette koht, kus räägiti Iiobi kannatustest ning sellest, kuidas Jumal Iiobit pärast kõiki tema kaotusi õnnistas. Seda lugedes sai Dalia aru, et ükski maine kaotus ei ole lõplik, kui meil on igavikuline perspektiiv. „Südamesse tuli suu rahu. Ma ei pea kurvastama, ma ei pea nutma. Mul on laps taevas. Ma ei ole oma last kaotanud. Ma lihtsalt ei saa teda praegu veel näha.“ Selle katsumuse keskel õppis Dalia Jumalat senisest sügavamalt usaldama. Kirjakoht Joosua raamatust on Daliale kalliks saanud: „Ükski ei suuda sulle vastu panna kogu su eluajal; nõnda nagu ma olin Moosesega, nõnda ma olen sinuga, ma ei lahku sinust ega jäta sind maha.“ Need tõotused jõudsid sügavalt Dalia südamesse. „Nüüd ma tunnen, et pean lihtsalt usaldama Jumalat. Kui me kardame vaenlast, siis me oleme uskunud valet, sest vaenlane on juba võidetud. Hirm ei ole Jumalast. Meid on kutsutud elama julguses, usus ja usalduses Jumala vastu. Ma usun, et kui käin koos Jumalaga ja elan Talle meelepärast elu, siis olen Tema kaitse all.“
Kas igaühele on väljapääs?
Mida peaks tegema inimene, kes tunneb, et tahab Dalia katsumuste ja keerdkäikudega sarnastest olukordadest välja tulla? „Otsi enda kogudus, mis sind kõnetab. Mine kohale, räägi murest ja leia enda kõrvale kristlasi, kes saavad sinu eest palvetada ning sind sellel teel toetada,“ vastab Dalia. „Mina ei oleks üksi sellest maailmast välja saanud. Muidugi tegi selle töö Jumal, aga Jumal kasutas inimesi.“
Muutus ei sünni siiski sellest, et inimene astub kirikuuksest sisse ja ütleb, et tehke mind terveks. Süda peab olema avatud ja meel vastuvõtlik. Daliat on saatnud Jeesuse sõnad: „Teie taevane Isa teab ju kõike, mida te vajate. Aga otsige esmalt Jumala riiki ja tema õigust, siis seda kõike antakse teile pealegi!“
„Kui mina usule tulin, jätsin maha oma senise elu. Lõpetasin suhte, valisin Jeesuse ja hakkasin õppima koos Temaga elamist. Käisin Alfa kursusel, erinevatel usuüritustel, tahtsin vabatahtlikuna kaasa lüüa. Lihtsalt olla seal, kus Jumal tegutseb.“
Just siis hakkasid täituma paljud unistused, mis voolasid Dalia südamest paberile tema 28 lehekülje pikkuses pihtimuses kunagisele poiss-sõbrale. Kuid nüüd juba suhtes teise, õige inimesega, ja suhtes Jeesusega.
„Ainult pühapäeval kirikus käimisest ei piisa,“ ütleb Dalia. „Oluline on igapäevane Piibli lugemine, palvetamine ja Jeesuse otsimine iga päev. See on see, mis päriselt täidab.“ Ta osaleb ka väikeses koguduse palvegrupis. „Kui mina olen nõrk, siis on minu ümber inimesed, kes seisavad minu kõrval.“ Kõige suuremad muutused tema ellu on toonud palve. See on muutnud olukordi, mida ta ise lahendada ei suutnud.
„Ma olen tänulik nende kannatuste eest, millest olen pidanud läbi minema. Mitte sellepärast, et need oleksid olnud kerged, vaid sellepärast, et nüüd ma mõistan, miks ma nendest läbi läksin.“
Valusad kogemused aitavad aru saada neist, kes alles otsivad väljapääsu. „Olen ise olnud samades kohtades. Olen tundnud seda hirmu, tühjust, segadust ja valu. Piibliski näeme, kuidas inimesed pidid läbi minema väga rasketest olukordadest, aga Jumal sai neid ikkagi kasutada.“
Igaühel on lootust.
„Me ei peaks mõtlema, et oleme Jumala jaoks liiga katkised, liiga patused või liiga kaugele läinud. Mina usun, et Jumal saab inimese välja tuua ükskõik millisest olukorrast. Ja see teadmine täidab mind väga suure tänutundega.“
Dalia rääkis oma lugu ka saatesarjas „180 kraadi“, mida saab vaadata järele SIIT.
