Artikkel ilmus TV7 ajalehe Head Uudised 2026 sügis-talv numbris
Hannes Hermaküla intervjueeris Evar Post
Telenägu, raadiohääl, spordihull, koolitaja, jutlustaja, eriolümpialaste patroon … Hannes Hermaküla ameteid ja tegevusi ei jõua üles lugeda! Kahe poja isa ja mees oma naisele ka muidugi. Kus Jumal selle kirju pildi peal on? Ja miks Ta üldse peaks olema?
Vaata millise nurga alt tahes, Hannes Hermaküla paistab optimist. Kuigi elu on teda raputanud mitut moodi, usub ta, et pikas plaanis tõuseb ka kõige raskemates kogemustes esile positiivne pool. Selle pika perspektiivi avab usk Jumalasse. „Jumalasse uskumine on muutnud minu mõtteviisi ja elustiili väga põhjalikult ja just see annab mulle veendumuse, et Ta on tõesti olemas,“ ütleb ta.
Millal sa esimest korda kogesid Jumalat? Kust sa üldse tead, et Ta on olemas?
Umbes 13-aastaselt läksin emaga kirikusse ja tundsin ühtäkki, kuidas mulle justkui valati ülevalt midagi sisse. See miski liikus ja voolas minu sees ja valgus üle kogu keha. Raske kirjeldada, aga see oli väga eriline ja harras tunne. 18-aastaselt sattusin ühte põrandaalusesse kogudusse, kus pastor küsis, kas ma tahan saada usklikuks. Ja jälle tuli sama tunne mu üle. Selleks ajaks oli olnud pidutsemist, tablettide proovimist, ainete sissehingamist ja mida kõike veel, et kaifi saada, aga see kogemus oli hoopis teistsugune. Sain aru, et see oli Jumala Vaimu puudutus. Oma elule tagasi vaadates näen palju sellist, mis annab mulle kindluse, et Jumal on olemas ja Tal on igaühe jaoks plaan. Meil on valik, kas seda plaani järgida või ajada ainult oma asja.
Kui elasin usulis-poliitilise pagulasena Ameerikas, sain seal piiblikolledžis ühel palveõhtul nägemuse sellest, kuidas hakkan õpetama täiskasvanuid ja tegema telesaateid. See tundus kummaline, mulle polnud kunagi õpetaja amet meeldinud. Aga läkski nii, et hiljem töötasin aastaid piiblikoolis, kus õpetasin täiskasvanuid, ja televisioonis olen saateid teinud nüüd juba ka aastaid. See kõik kinnitab mulle, et kui ma võtan Jumalat tõsiselt ja usaldan Teda, siis Ta juhib mu elu ja päriselt muudab seda.
Oled sa kunagi Jumala olemasolus kahelnud?
Muidugi olen ma kahelnud. Aga olen endalt siis küsinud, mis on alternatiiv? Mis on elu mõte, kui Jumalat ei ole? Kasvad suureks, lood pere, käid tööl – juba noorena tundus see perspektiiv tühja töö ja vaimunärimisena. Või on kõige selle taga ka mingi sügavam tähendus? On suur vahe, kas pean end juhusliku evolutsiooni tulemuseks, sattudes siia kuidagi juhuslikult, või usun, et Looja on mind loonud kindla eesmärgiga. Teadmine, et Jumalal on minu elu jaoks plaan, annab tohutu jõu ja inspiratsiooni, et edasi minna. Jumalaga olen leidnud sihi ja suuna. Piibli õpetussõnades on öeldud, et ilma nägemuseta Jumalast läheb rahvas hukka. Kui puudub suurem eesmärk, tekib segadus ja tühjusetunne.
Milleks sul Jeesust vaja on?
Minu meelest otsib iga inimene mingil moel lunastust. Tahame, et meid õigeks mõistetakse. Aga sa võid endale ükskõik kui pika redeli taevasse ehitada, püüda täita kõiki Jumala käske ning hoolitseda iga vanainimese ja hulkuva kassi eest, kuid inimesena ei ole sa kunagi piisavalt hea, et ennast ise päästa. Jeesus tegi selle võimalikuks, võttes inimeste patud enda peale ja surres nende eest ristil.
See ei ole lihtsalt mingi teoloogia või ilus mõte. Kui võtsin Jeesuse oma ellu vastu, hakkasid asjad päriselt muutuma. Ta on tõesti tee, tõde ja elu – see ühendus, mis muudab minu suhte Jumalaga
isiklikuks. Tänu Jeesusele olen saanud Jumala lapseks ja rajanud suhte Temaga. Minu elus on olnud mitu draamat ja tragöödiat ning neil aegadel on usk olnud mulle suurimaks toeks, tugevuseks ja julguseks.
Räägi rasketest olukordadest.
Kõige suurem krahh ja šokk oli see, kui 2005. aastal sündis mulle Downi sündroomiga poeg. Ma ei tea, kui kaua tema elab ja kui kaua mina elan, aga ma tean, et elu siin maa peal on lühike-tilluke hetk. Kui ma siit ilmast lahkun ja edasi lähen, siis sealpool Kaarel ei ole enam Downi sündroomiga. Ühel päeval ma saan küsida Jumala käest, miks ta sündis sellisena, mis värk sellega oli? See teadmine aitab mul elada küsimustega,
millele ma praegu vastust ei saa. Samas on Kaarel avanud minu elus palju uusi uksi. Olen Eesti eriolümpia patroon, saanud toetada ja julgustada paljusid erivajadustega inimesi. Kaarel võistleb Eesti eriolümpia rattakoondises, saan temaga koos võistlustel käia ning teda ja teisi aidata.
Teine suur valu oli mu venna surm. Ta suri 49-aastaselt ajukasvajasse ning temast jäid maha kaks tütart, kes olid alles kümne- ja kaheteistaastased. Minus oli tohutu ebaõigluse tunne – miks pidi nii noor mees
surema ja jätma oma lapsed nii vara isata? Usk, et elu on igavene ja Jeesuses on ülestõusmine, aitab mul selle valuga toime tulla. Ühel päeval ma näen oma venda jälle.
Sul on olnud igasugu ameteid ja rolle. Kas vahel on usu tõttu keeruline mõnes rollis oma ülesandeid täita?
See ei ole üldse keeruline. Ma usun tõesti, et kui Jumal on sind kutsunud, siis on Ta sind teadlikult pannud just sellesse aega, kohta ja rolli, kus sa praegu oled. Ta annab ka tarkuse, kuidas nende inimeste keskel käituda – mida öelda ja mida ütlemata jätta, mida teha ja mida tegemata jätta. Sageli kipuvad inimesed kõrvalt hukka mõistma, öeldes, et kuidas sa saad kristlasena töötada ühes või teises ametis või teha selliseid valikuid? Aga see, kes nii ütleb, ei ole ju teise inimese kingades ega tea, miks Jumal on ta just sinna pannud. Jumal kutsus meid mõistma, mitte hukka mõistma. See sai mulle juba noorena selgeks, et minu asi ei ole hukka mõista, vaid püüda aru saada ja aidata.
Oled sa tundnud võõristust oma usu pärast?
70.–80. aastatel, kui usklikke mõnitati ja alandati, siis ikka tundsin. Teisipidi oli see ka kihvt – sai noorena mässata üldiste ühiskonnahoiakute vastu, nagu noored ikka mässavad. Praegu ma kohtan viltuvaatamist väga harva. Olen nii palju Jumalaga käinud ja Kristuses olnud, et mind ei huvita eriti, mida teised ütlevad. Saan aru, et minu arusaamad ja mõtteviisid lähevad vahel üldise arvamusega vastuollu ja mõnikord see
tekitab kurbust, et enamus inimesi läheb teises suunas. Jeesuski ütles, et maailm vihkab teid, sest te ei käi nii nagu teised.
Otse näkku pole mulle aga keegi halvasti öelnud ja mul on inimestega head suhted. Kõige õelamaid kommentaare sain tegelikult hoopis usuvendadelt ja -õdedelt, kui tegin paarkümmend aastat tagasi saateid Pereraadios. Osa inimesi teavad väga täpselt, milline peab olema korraliku kristlase ütlemine ja olemine, ja ju ma siis ei vasta nende standarditele. Kuidagi on minuga käinud kaasas vabadus mitte väga põde da, milline usklik ma teiste meelest olen.
Mida sa mõistad selle all, et usk annab vabaduse?
Esiteks on vabastav teadmine, et elu on igavene. Ma ei pea jõudma selles praeguses elus kõike saavutada, ei pea saama vastuseid kõikidele küsimustele. Mida rohkem ma koos Jumalaga elan, seda rohkem mõistan, et pole vaja teisi inimesi hukka mõista. Ma ei pea neid vihkama, isegi kui nad mulle ei meeldi. Saan teisest lugu pidada ka siis, kui ta on täiesti teistsuguste vaadetega ja mõtleb hoopis omamoodi. Koos Jumalaga käimine tähendabki sageli teistsugust vaadet kui see, mida ümbritsev maailm pakub. See avardab sind. Imestan tihti vasakäärmuslaste üle, kes sallivad igasugusid asju, ja siis teatud inimesi ei salli, lausa vihkavad neid.
Minu vabadus on see, et isegi kui mulle su teguviis ei meeldi ja ma ei taha sinuga suhelda, siis ma ikkagi ei saa sind hukka mõista, sest Jumal on ka sind loonud. Sa oled siiski Jumala laps. Vabadus mitte vihata, vabadus armastada isegi oma vaenlast, vabadus olla vaba eelarvamustest – väga kihvt minu meelest. Olen aru saanud ka sellest, et vabadus vajab distsipliini ja korda. Distsipliinitus ja korratus tekitavad ängi ja segadust. Lapsena lugesin „Kärbeste jumalat“ ja see mõjutas mind väga – kui kaovad piirid ja kord, tuleb inimeses peituv kurjus kergesti esile. Inimesel on vaja raamistikku. Usk annab mulle selle raamistiku, mille sees on tegelikult väga palju vabadust. Jumalat ei saa punaseks värvida ega karpi panna – Ta on alati suurem kui meie ettekujutus Temast.
Oled sa vahel tundnud, et oled usklikuna läbi kukkunud?
Võib-olla alguses küll. Ma isegi mäletan, kuidas mõtlesin, et ei viitsi selle Kristusega tegeleda, sest ma ei suuda olla korralik kristlane. Aga enam ma nii ei mõtle. Muidugi ma eksin endiselt, teen pattu, kahetsen ja püüan ennast parandada, aga see ei tähenda läbikukkumist. Jumal valis Peetruse, kuigi Peetrus salgas Teda kolm korda. Mul on ka vahel tunne, et tahaks peaga vastu seina joosta ja öelda endale: „Loll, miks sa nii tegid!“ Aga ma ei saa endale isegi loll öelda, see oleks vale, sest Jumal ei ütle mulle nii. Ka Paulus kirjutab Piiblis oma sisemisest võitlusest, kuidas ta tahab üht, aga teeb teist. See võitlus jääb inimesesse elu
lõpuni. Samas on selles ka omamoodi vabadus – sa eksid, õpid ja võid järgmisel korral teisiti teha. Võid seitsekümmend korda seitse korda eksida ja ikka andeks saada. Kui palju inimesed sulle selliseid võimalusi
annavad!? Varsti sind tühistatakse või nullitakse ära. Aga Jumal ikka ootab oma poega, ükskõik mis sigadusi ta on teinud. Nagu Piiblis selles loos kadunud pojast, kes nõudis isalt oma päranduse välja, pillas selle ära ja sõi lõpuks sigade sööki. Aga kui ta isa juurde tagasi läks, võttis isa ta ikkagi pidusöögiga vastu. See on nii kihvt Jumala juures.
Süüdistad sa mõnikord Jumalat?
Eriti mitte. Ma arvan, et see on ka natuke iseloomu küsimus. Ma ei kipu üldse väga teisi süüdistama, vaid mõtlen pigem enda peale – kus ma ise olin ja milliseid otsuseid olen oma elus teinud. Eks ma vahel vihastan ja solvun, nagu iga inimene, aga ma ei ole eriti kibestuv. Mul on selline lihtne loomus,
lihtsam on Jumalat usaldada kui hakata Teda süüdistama.
Kas on midagi, millest sa Jeesuse juures aru ei saa?
Muidugi on mul küsimusi. On mitmeid kohti Piiblis, kus Jeesus tegi mu meelest valesid asju valel ajal. Näiteks, miks Ta pidi ütlema, et kes ei joo minu verd ja ei söö minu ihu, sellel ei ole osadust minuga – ja
siis pärast seda hulk järgijaid läks Tema juurest ära selle tõttu. Oleks ju võinud poliitiliselt palju korrektsemalt öelda, kuidagi palju peenemalt seda serveerida. Ma loen igal hommikul Piiblit ja ikka
vahel mõtlen mõnede ütlemiste või vastuolude üle, millest täpselt aru ei saa.
Oled sa see, kes sa tahad olla?
Jah. Muidugi tahaksin ma oma elus mõnda asja muuta, näiteks paremat enesedistsipliini, aga üldiselt, jah, ma olen see, kes tahan olla. Olen rahul, sest usun, et Jumal on mind selliseks loonud. Ma siiralt usun, et Jumal, kes on loonud maailma ja minu, on pannud mind teadlikult just sellesse aega, sellesse kohta ja nende inimeste keskele. See teadmine pakub mulle suurt rahuldust. Ma ei närvitse sellepärast, et ma ei ole rikas, suure firma juht, tippsportlane või midagi muud. See koht, kus ma praegu olen, on minu jaoks kõige väärtuslikum. Siin ma tunnen kõige suuremat rahu, kui ma käin koos Jumalaga.
