Mõtle, kui see juhtuks Sinu lähedasega!

Vabandust, kas ma vetsu võin minna,“ küsin arglikult.

Jaa! Miks mitte. See on seal!“ Suur tugev mees tõuseb laua tagant ning viipab käega bordelli tagaosa poole.

Olen Indoneesia pealinnast Jakartast paaritunnise autosõidu kaugusele jäävas piirkonnas, mida tuntakse prostitutsiooni poolest. Töötan Jakartas, vaestele suunatud kristlikus erakoolis õpetajana. Tulime kooliga siia Jeesuse evangeeliumi kuulutama, kuid meie buss jõudis teistest ette ja nüüd ootame neid.

Bordellis istub bambusest lavatsil kolm noort tüdrukut, kelle pilgud on suunatud tühjusesse. Nende jaoks pole mind olemas. Maja taga hoovis askeldab pesumasina kallal neljas tütarlaps, kärtspunases pesus. Ka tema jaoks pole mind olemas.

Maantee on mitme kilomeetri ulatuses ääristatud väikeste bordellidega, kõigil sama silt ukse kohal: „Cafe“ või „Karaoke“.

On palav ja loid keskpäev. Lähen bordellikatuse alla varju. Kohalik turva tuleb ja istub minu kõrvale. Mängin juhuslikku valget turisti, kelle jaoks on selline elu tavaline.

Palju hind on? Palju eest tüdruku saab,“ küsin igavlevalt.

No … Sõltub … Kuskil 400 kuni 500 tuhat ruupiat“ (28–35 eurot).

On see hind valgele või tavaline taks?“

Aa … tavaline ikka!“

Kui vanad?“ (Mind huvitab, kas nad ka lapsi müüvad.)

Noo … kuskil 19 ja edasi. Kuni 30-ni.“

Tõesti, jah? On nooremaid ka?“ (Tean, et Lääne turistid tahavad sageli väga noori.)

Kui vanu,” küsib turva.

Noh … 14-15-aastaseid?“

Turva muutub ettevaatlikuks. Laste müük on seadusega keelatud, aga kui see valge on klient, siis see tähendab raha.

Ei. Ei ole,” sõnab ta lõpuks. “Aga seal,“ viipab käega, „seal edasi, seal on palju ilusaid tüdrukuid.“ Seega oli mul õigus – on ka lapsi müügiks.

Inimkaubandus versus smugeldamine.

On kahetsusväärne, et hetkel aktuaalse pagulasteema juures kasutavad meediakanalid inimkaubanduse mõistet sageli smugeldamise kontekstis. Mis on siis vahe?

Smugeldamine on see, kui inimene viiakse salajasi teid pidi teise riiki. Kohale jõudnuna läheb aga inimene oma teed ja ongi kõik.

Inimkaubanduse puhul inimene MÜÜAKSE ORJAKS. Teda võidakse ka smugeldada, kuid peale seda hakatakse teda orjana ekspluateerima. Seepärast nimetatakse inimkaubandust ka kaasaegseks orjakaubanduseks.

Inimkaubandus – kaasaegne orjakaubandus

Tänasel päeval ei ole meie planeedil ühtegi riiki, kus orjapidamine oleks seaduslik, ometi on see olemas KÕIGIS riikides. Ka Eestis. Tänasel päeval on maailmas 35 miljonit orja ning see arv üha kasvab. Valdav enamus ohvritest on pärit Ida-Euroopast, Aafrikast ja Aasiast. Seega kuulume ka meie eestlastena riskigruppi.

Kuna eestlasi ähvardab kõige enam just seksiorjusesse langemine, siis keskendugem sellele.

Kuidas tehakse orjaks?

On kaks imelihtsat viisi noore tüdruku lõksupüüdmiseks.

1. Tüdrukule pakutakse raha (hea ja tulus töökoht Londonis vms)

2. Tüdrukule pakutakse armastust (nägus, rikas noormees Itaaliast vms armub ja soovib abielluda). Kord juba lõksus, piinatakse tütarlast kõige julmemal viisil, et ta hakkaks alluma ning edasi sunnitakse ta seksiorjusesse, teenindama kuni 20 klienti päevas.

Jah, mitte iga töökoht pole pettus, kuid paljud on! Mitte iga kena noormees pole orjakaubitseja, aga paljud on! Kas noor, veel kogenematu neiu oskab nende vahel vahet teha?

Otsige Issandat Jeesust Kristust. Tema hoiab ja kaitseb. Tema juhib õigetele radadele ning hoiab kurjalt teelt.

On veel kolmas viis, millega suur hulk nii mehi kui naisi orjaks tehakse. Võlad! Tean kunagist Tartu ülikooli naistudengit, kes jäi narkootikumide eest võlgu. Teda peksti ja öeldi otse, et kui ta ära ei maksa, ta müüakse maha. Aga maha müüakse sind kurjategijatele ning see tähendab orjust ja põrgut.

Seepärast õpeta noortele laenust hoidumist. Võlad viivad kergesti orjusesse.

Palvetage ja otsige Issandat. Hoia Jeesuse ligi. Kui sul on lapsed, palu neile Jumala kaitset. Kuritegelikud skeemid on väga kavalad ja varjatud. Kui kord sinna sisened, on su elu tükkideks. Parem hoiduda, kui pärast tegeleda oma elukildude kokkulappimisega. Seepärast käi ja ela Issanda kartuses. Tema hoiab ja kaitseb.

 

Artikli autor: Egon Sarv