Iisrael ja Eesti, väike mõtisklus

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Mis on küll ühel maailma mastaabis väikesel Eestil tegemist veel väiksema Iisraeliga? Mis on ühel miljonilise rahva esindajal eestlasel pistmist kordades arvukamast rahvast pärit juudiga? Vägagi palju, vägagi palju. Ja et kasvõi natukene sellest teemast rääkida, tuleb minna üsna algusesse.

Kus on algus? Meie, kristlaste jaoks seab Piibel ühe tähtsa verstaposti Aabrahami juurde. Aabrahami nimi tähendab „paljude rahvaste isa“. „Palju rahvaid“ tähendab omakorda nii rohkesti järglasi, kui taevas on tähti või maapinnal liiva-kivi-põrmu terakesi. Sellised tõotused andis elav Jumal, taeva ja maa Looja, siis veel lastetule eakale mehele tuhandeid aastaid tagasi. Nii sai alguse valitud rahvas – juudid.

Aabrahami nimel oleme meie, eestlased, õnnistuste jõgede voolu haaratud. Ja vastutasuks õnnistame oma usuisa ning temast sündinuid, õpime nendelt ja aitame neil õppida.

Iisrael – Jumalaga võitleja

Erilise rahva sünni juurde kuulub ka maa, mis tol hetkel oli küll vallutamata, aga omandiküsimus on igaveseks lahendatud. Maa sai nimeks Iisrael – Jumalaga võitleja. Aastaid hiljem kirjutati üles sellised sõnad: „… see maa on mägine ja orune maa, mis joob vett taeva vihmast, maa mille eest hoolitseb Issand, su Jumal, millel alaliselt, aasta algusest aasta lõpuni, viibivad Issanda, su Jumala, silmad.“ (5Ms 11:11—12)

Mitu tuhat aastat põnevat, sündmustetihedat ja keerukat ajalugu toovad meid järgmise verstapostini – juudini, kes elas Iisraelimaal ja kellele võlgneme kõik. Jeesus Kristus, Jesus Christ, Iisus Hristos, Jeshua HaMashiah ja väga paljud muud nimevariandid on talle, nende nimede kandjale, tuttavad ja kallid. Tema poole on hüütud ja sosistatud, õhatud ja oiatud kogu planeedil ning alati. Ka Eestis ja ka täna.

Paljugi ühist

Ajalugu on vahepeal edasi läinud ja aastast 1948 on poliitilisel kaardil veel üks täpike – Iisraeli riik. Aga tähtsuse poolest on täpike vaata et maailma naba!

Kahel väikeriigil, Iisraelil ja Eestil, on mõned sarnasused ning hulganisti erinevusi. Idast-läänest piirab neid järve- ja merevesi, vahepeal on osaliselt kasutatav maa. Ühel on liialt palavat kivikõrbe ja mägesid, teisel soid ja rabasid. Mõlemal on suured ja tähtsad naabrid, kellega tuleb vägagi arvestada. Mõlemad maad on IT- ja telekommunikatsiooni alal ärksad ning arenguvalmiduses. Iisraeli jaoks on tuline pagulaspoliitika ja sisseränne igapäevane, Eesti hakkab sellel suunal aina rohkem uksi avama. Eestlane armastab vaikust-privaatsust-rahu, Iisraelis on need nähtused harvad, elatakse peaaegu kihiti. Ühel maal on põhiliselt kuum ja kuiv, isegi üksik veetilk on hinnas, teisel on rohkesti halba suusailma. Keskmine eestlane on ilmselt sissepoole avanev, rahulik ja mõtlik, visa ja kangekaelne, laulda armastav. Tavaline iisraellane elab kõik väljapoole, keeb ja kobrutab, tantsib kõikjal ning EI räägi vaikse häälega. Ühel on iidne kultuur, tähendustega nimed ja ääretult tugev patriotism, teisel neist kolmest ainult aimdus … Aga südamed? Piibel ütleb midagi väga erakordset: „Ei ole ju juut see, kes seda on välispidi … vaid juut on see, kes seda on seespidi …“ (Rm 2:28—29) Terve inimkond on ühtmoodi liha-veri ja kõigi põues tuksub süda. Püha Vaimu pitseriga kinnitatutel on aga veel südameinimene, kes saabki olla juut ehk Jumala poolt väljavalitu.

… sina ei kanna juurt, vaid juur kannab sind,“ on selles samas piibliraamatus öeldud (Rm 11:18). Kui kipume arvama, et tühja sest välisest, keskendume sisemisele, olemegi kaldunud kõrvale õigest teest. Iisrael on oluline ja juut on tähtis, sest Jumala sõrm on nii ühel kui teisel. Eesti ja eestlane saab väljavalituid armastada, toetada, julgustada, mis ei tähenda sugugi musta valgeks rääkimist või selge häguseks tegemist. Õigetel asjadel on õiged nimed.

Tõde teeb meid vabaks, kui jääme temasse, kes on Tõde ja tunnetame tõe.

Autor: Heli Metsala